Tuesday, October 7, 2008

Tripoli - Krak des Chevaliers

Hommikusöök Tripolis

Tripoli hotell EL Koura

Tule õeke kallis....


Tripoli.


Meie hotell EL Koura asub vanalinnas. Väike, vaikne ja hubane. Hommikune shokiäratus on kuskil kella viie paiku kui kõrvalolevast minaretist kostub muessini kilav palvehüüd. Järgmine kutse palvele kostub päikesetõusu ajal, peale mida lubame endale veel tunnikese puhkust. Kokkulepitud ajaks on meie eilne sõber Ali kohal ja viib meid koos ühe itaalia vanapaariga linna. Teeme tutvust Tripoli vanalinnaga. Siin on rohkem araabiamaadele omast sagimist ja ehedaid araabia inimesi. Kuuliaukudega maju kohtab ka enam, kui Beirutis. Keerutame mööda kitsaid tänavaid, kus asub linna kõige elavam koht – turg. (souk) Siit saab osta praktiliselt kõike, alates hiina päritolu mängupüssidest kuni kohalike puuviljade, seebi ja vesipiipudeni. Iga nurga taga üllatab jällegi miski ja Ali sokutab meid igale poole sisse, kuhu oma peaga poleks osanudki minna. Näiteks kuskil kingakarpide vahel avaneb käik mööda treppi üles vanasse seebitehasesse, kus väike pereettevõte siiamaani seepi toodab. Edasi mosheed, kirikud, vahele ka mõni mahajäetud türgi saun, kuhu tuleb ämblikuvõrkude vahelt sisse tungida. Kohalikud on väga sõbralikud ja lahked. "Welcome" ja "Hello" kuuleb tihedamini kui autode signaalitamist. Inimesed astuvad isegi ligi et seda imet (valge turist) oma näpuga puutuda. Turiste on siin väga vähe, sest paljudele on jäänud arusaam, et Tripoli ja kogu Liibanon on ohtlik koht reisimiseks. Meie oma kogemuse põhjal võime väita, et asjad on hoopis teisiti...... Pärast poolepäevast reisi mööda vanalinna tõuseme linna keskele üles mäkke, kus asub tsitadell. Tsitadell on vanaaegse linna sees asuv kindlusetüüpi ehitis. Ehitatud enamasti kõrgemale kohale. Endalegi mitte enam nii suureks üllatuseks oleme siingi ainsad uudistajad. Peale meie pesitsevad siin veel mõned püssimehed koos oma raskerelvastusega. Siit kõrgelt on väga hea linna olukorral silma peal hoida ja vastavalt kujunenud situatsioonile ka tegutseda. Tsitadell ise on suur ja üsnagi hästi säilinud. Mitmed korrused, ruumid, käigud, trepid ja üha uued ja uued augud, kuhu annab tungida.Lõunat otsustame süüa ühes restoranis, kus pakutakse kohalikke roogi. Pakutavast valikust ei saa me kahjuks mitte midagi aru, sest kõik toidu nimetused menüüs on meile tundmatud (tõlgitud otse araabia keelest inglise keelde). Meie kiuste on ka majast lahkunud ainukene töötaja, kes rahvusvahelist keelt valdab. Meie kelner muutub juba rahutuks ja kätegai seletades püüab end arusaadavaks teha: "Näete, siin on roogade nimed inglise keeles, siin on hinnad ja siin on roogade nimed ka araabia keeles kirjas. Mida te siis soovite?" Püüame talle selgeks teha mis toitudega võiks tegu olla ja mida nad sisaldavad.
Lõpuks tormab kelner kööki ja tuleb tagasi mõned lihavardad peos, demonstreerides meile mida tal pakkuda on. See demonstratsioon edu ei too ja otsustame kasutada katseeksitusmeetodit. Võtsin menüü enda ette valisin kõige kenama kirjastiiliga roa nimetuse ja lasin selle endale serveerida. Lõppkokkuvõteks oli see tundmatu toit millele ma isegi nime anda ei oska väga hea ja tervisele ka midagi halba ei teinud. Kuna olime siin rohkem aega kulutanud, kui algul plaanisime pidime kiirustama, et enne pimedat Süüria poole liikuma hakata.Mugavuse ja kiiruse huvides otsustame minna taksoga. Siitsaadik muutus meie arusaam taksosõidust kardinaalselt. Peale meie kahe mahutatakse veel päevinäinud Mercedesesse juurde kolm reisijat. Koos juhiga saab siis kokku kuus. Et asi tasakaalus oleks, siis saab kolm inimest ette ja kolm taha. Eesistuval keskmisel mehel ei saa see sõit kerge olema. Juhil on ilmselgelt kiire ja kihutame väga hea tempoga piiri poole.Umbes tunni aja pärast oleme Liibanoni - Süüria piiril. Üritame täita oma pabereid mis lubaks meil maalt lahkuda. Meie taksojuht, aga ei malda seda ära oodata, rebib poole kirjutamise pealt blanketid ja passid ning viib need ametnikule, kes ülejäänud osa ise ära täidab. Edasi mõned täpsustavad küsimused ja adjoo. Siis järgnes 1,5 km eikellegimaad kuni jõuame Süüria piirini. Siin on asi karmim. Meie juht ei malda jälle dokumentide täitmist ära oodata ja kordub sama protseduur mis enne. Ametnikud on aga põhjalikumad, küsivad ja uurivad, kes me oleme ja kuhu läheme. Vastus - Qalaat al Hosn neid ei rahulda, uurivad edasi, et kuhu me veel läheme ja kus peatume. Loeme siis oma pikema reisiplaani talle ette, mis suurema rahulolu näole toob. Makstes nõutud summa viisade eest, saame riiki lubavad templid passi ja „Welcome to Syria” Edasi ispekteeritakse meie kottide sisu ka. Uuritakse ja küsitakse jälle, meie plaanide kohta. Saades aimu, et tuleme riiki heade kavatsustega ja meie kotist ka miskit kahtlast ei leita, siis lubatakse meil minna ja reis võib jätkuda. Kokku kulub piiride ületamise peale umbes tunnike. Süüria tervitab meid juba ööpimedusega.Sõit jätkub meile mööda tundmatuid teid ja oluliselt suurema kiirusega. Mõne teeviida järgi saame kinnitust, et oleme ikka õigel teel. Mõne aja pärast peetakse auto keset pilkast pimedust kinni ja juht annab märku, et oleme kohal. Minutiga on meid kaubeldud juba järgmise takso peale, kes meid hotellini peab toimetama. Vana mikrobuss kuhu meid sokutati kogub peagi tuure ja hakkab end vaevu-vaevu mäest üles vedama. Mingil hetkel viipab juht käega paremale pimedusse ja annab mõista, et kindlus on meie kõrval.Meie hotell Beibars asub otse kindluse vastas. Pimedas ei saa kahjuks seda vaadet nautida ja kõik lootused on homse peal. Vahepeal on kogu sellest sõidust kõht tühjaks läinud ja otsustame võtta väikese eine. Hotellitöötajalt saame teada, et lähim söögikoht asub kilomeetri kaugusel. Asutame ennast minekule, kui meid ukselt tagasi kutsutakse. Selgub, et meie reisi järgmine Ali läheb ka just sinna ja on nõus meid autoga kohale viima. Kui retorani jõuame selgub, et köök enam ei tööta ja peaksime teise koha otsima. Uksel satub Ali kokku restorani omanikuga, kes juhtumisi tema sõber on.
Edasi läheb kõik nagu filmis. Köögist leidub meile kõigile komele midagi hamba alla saada. Meie riigist teadis Ali niipalju, et meil käib sõda ja et meie naaber on Venemaa.Söömise lõppedes arvet nähes muutub meie Ali kuidagi rahutuks ja seletab restoraniomanikule midagi omas keeles. Kohe esitatakse meile uus arve, millel on juba lõpust üks number ära kustutatud. Jälle jõuame arusaamisele, et üllatused ja külalislahkus pole meid siingi riigis üksi jätnud.

No comments: