Nädal pärast reisi.

Ütlemine - Võõrsil on hea aga kodus veel parem ei pea üldse paika. Selline tunne on, et keha on siin, aga mõistus ja mõtted rändavad ikka veel seal kaugel maal ringi. Isegi unenägudes ei anna läbielatud seiklused asu. Sügisel reisimisel on omad head ja vead. Plusspoolele võib panna Eestimaa lühikese suve pikendamine. Negatiivselt mõjub reisilt tagasitulek. Sind otsekui visatakse keset suurt halli ja kästakse edasi elada. Mis ma nutan? Millest meil siin puudus on? Tundub, et soojuse ja päikese hulgalt on maailm ikka väga ebaõiglaselt jaotatud. Isegi sellest natukesest, mis meil siin suvekuudel ette on nähtud ei saa pooltki kätte. Sellega jälle on omakorda seotud inimeste kurb ja väsinud olek. Mille üle siin hallis ikka rõõmustada. Lõpuks kõige elementaarsem - vitamiinid. Oleme oma elukvaliteedi ja - normide lati küll kõrgele upitanud, aga mis sellest kasu. Isegi kohalik kaubandus ei suuda pakkuda seda mida võiks värskeks ja naturaalseks nimetada. Alustades puu - ja juurviljadest, mis on ilmatu aega kuskil ladudes seisnud ja oma värskust kaotanud või mahlapakkidega milles on kõike muud kui ilusad kirevad pakid seda lubavad. Hetkel tekitabki meelehärmi see, et ei suuda oma koduse eluga jälle sinapeale saaada. Tavaliselt on see ikka vastupidi, et kõik võõras tundub harjumatu ja kummaline.
Läbielatud emotsioonid tuhmuvad, kaasatoodud teepakid ja pähklikotid tühjenevad kuid võitlus reaalsuses jätkub.......

Hinnainfo

Liibanoni hinnad

Kui oma reisi alustasime oli kurss 1LBP - 0,007EEK

Liibanoni viisa - tasuta
riigist lahkumine tasuta
vesi 1,5l - 1250 LBP
värsked guaavid - 2950 LBP/kg
värsked banaanid, tomat, viinamarjad - 1000LBP/kg
värske kurk - 1500LBP/kg
pääse Jeita koobastesse 18150LBP
pääse Byblosesse - 6000LBP
pääse Baalbecki varemete juurde - 12000LBP
pääse Saida kindlusesse - 4000LBP
sigaretid kohalikud 1pk. - 1000LBP
sigaretid Marlboro - 2000LBP
halvaa 450g - 2999 - 4350 LBP
pudel kohalikku veini 0,75l - 12000LBP
internet 1 tund - 2000LBP

Kohviku- ja restoranihinnad Beirutis

võileib (Hamburgeri suurune) - 6500LBP

värske sidrunimahl jääga - 7500LBP

värske salat - 5000LBP

praad (grillliha, riis)- 18500LBP

värske mangomahl - 6000LBP

värske mahlakokteil - 7500LBP

tuunikalasalat - 7000LBP

Latte kohvi - 7000LBP

juustu croissant - 2000LBP

Süüria hinnad

Kui oma reisi alustasime oli kurss 1SYP - 0,21EEK

viisa 12USD,
transiitviisa 3 päeva 8USD
maaltlahkumise tasu 500SYP
bensiin 95 - 40 SYP (1 liiter)
diisel - 25 SYP (1 liiter)
värskelt pressitud granaatõunamahl - 50 SYP (250 ml)
trahv punase fooritulega sõidu eest - 8000 SYP
vesi 1,5l - 25 SYP
internet 1 tund - 60 SYP
õhtusöök (supp, praad, värske mahl, värske salat) 425 SYP
söetabletid (10tk) - 60 SYP
bussipilet 45 - 60 SYP
võileib (meenutab pannkoogi sisse keeratud liha, värskete köögiviljade segu) - 60 SYP
muuseumi mosheede sissepääsud 50 - 150 SYP
rongipilet Latakia - Aleppo - 75SYP
õhtusöök 2 le(küpsetatud Barrakuuda, värske salat, kartulid, 2 kohalikku õlut, 1,5l vett) - 1250SYP
taksosõit 90km - 1000SYP

Jordaania hinnad

Kui oma reisi alustasime oli kurss 1JOD - 15.10EEK

viisa 10 JOD
riigist lahkumise tasu 5 JOD
bussipilet Aqaba - Amman -8 JOD
takso Ammanis 2-5 JOD
sissepääs Petrasse 1 päev - 21 JOD
muuseumi sissepääs - 1 JOD
tasuline rand Surnumere ääres - 12 JOD
bensiin 95 - 0,71 JOD 1L.
diisel - 0,65 JOD 1L.
värske apelsinimahl 250ml - 1,5 JOD
õhtusöök 2le (kana, riis, värske salat, jogurt, vesi) - 3,75 JOD
lõuna restoranides (buffet) - 10 JOD
roosiõie teesegu 50g - 0,75 JOD (meil maksab 3000EEK/1kg)
surnumere mudaseep 1 - 2.50 JOD
hambapasta Crest (2x125ml) - 2.50 JOD
hambapasta (125ml)- 1.20 JOD
vesi (0,3L) - 0.15 JOD
vesi (1,5L) - 0,25 JOD
guaavimahl 1L - 0,75 JOD
viigimarjad - 1,55 JOD/kg
internet 1 tund - 1-2 JOD

Lõppsõna (Praha Lennujaamast)

Selle kolme nädala jooksul külastasime kolme erinevat riiki. Raske on teha edetabelt, milline neist parim oli. Küllap on seda ka mõttetu teha, sest iga inimene näeb ja elab seda kõike kogetut läbi enda.
Liibanonist jäi kõige rohkem meelde kohalike inimeste ülim sõbralikkus, rõõmsameelsus ja abivalmidus. Kohati oli tunda nende õnnetut olekut turistide vähesuse tõttu. Süürias kohtasime samuti igal pool inimeste soovi võõrast aidata. Kohalikud tundusid rohkem pealetükkivamatena kui nende naabrid Liibanonist. Jordaania seevastu on tänu kuulsatele sihtkohtadele siin riigis kaotamas oma ilu ja võlu. Kommerts, suurenev turistide arv ja sellega kaasnev tungib ägedalt peale. Väga palju on muutunud selle 2 aastaga mil ma seda kohta viimati külastasin.
Tänan kõiki, kes meie seiklustele kodus kaasa elasid. Suur tänu veel Erkile näpunäidete, soovitusteja abi eest. Tänud kogu eestlaste grupile Jordaanias, kes tõid tükikese Eestimaast meile kohale.
Väga suur kummardus minu reisikaaslasele Margusele, tänu kellele õnnestus see reis rohkem kui 100% ja kes aitas seda tükikest maailma avastada ja kõike seda ka siia kirja panna.

Minu reisipilte saab vaadata siit albumist - http://www.marces.myphotoalbum.com/


Imre

Praha lennujaamas 21. oktoobril 2008

Saida - Beirut

Saida

Hommikul on kogu Bekaa piirkonnas elu seisma jäänud, sest puudub elekter. Hommikusöögi saamisega on meil ka raskusi. Lootusetult käime mööda tänavaid ja otsime kohta einestamiseks. Ühel tänavanurgal näeb meie nõutut olemist üks kohalik ja tahab teada milles asi. Seletame talle oma söögimurest ja peagi palub ta meid oma kohvikusse, kus saab einet valmistada ka gaasipliidil. Must tee värskete piparmündilehtdega ja kõrvale Mankoushé. See on värskelt küpsetatud kohalik leib, mis on kaetud valge Akawi sulajuustuga ja on väga maitsev. Seda toitu nimetatakse ka Liibanoni pizzaks. Hommikusööki nautides ja inimeste sagimist jälgides peatub aeg ja kaob reaalsustaju. Suurim soov oleks jääda siia, kus on alati päike, soojus, abivalmidus ja rõõmsad inimesed. Reaalsusesse maha potsatades ja kõhud täis, alustame oma teekonda Beirutisse. Sõiduaeg saab olema küllaltki pikk, sest ületada tuleb ka mäestik. Tee kulgeb üles-alla mööda mäekülgi. Umbes poolel teel peatatakse meie buss ja kontrollitakse kõikide reisijate dokumente. Veendunud, et meiega on kõik korras, lubatakse teekonda jätkata. Harjumatult palju on reisijate seas sõjaväelasi. Beirutisse jõuame 2 tunniga. Saame aru, et olukord linnas on ärevam, kui me siit 3 nädalat tagasi lahkusime. Kõikjal linnatänavatel on näha püssimehi ja sõjatehnikat. Mõned piirkonnad on tähistatud ja sinna minek on keelatud. Viime oma pambud samasse hotelli, kus me oma esimesed ööd veetsime ja hoolimata ärevast olukorrast, läheme veel lõunapool asuvasse Saidasse (Sidoni). See linnake jääb Beirutist 45 km lõunasse Vahemere rannikule. Linna vaatamisväärsusteks on taastatud vanalinn ja merekindlus. Ka siin tunneme end väga turvaliselt, kuna laigulistes riietes püssimehi liigub kõikjal. Kindlus on väike ja ilmetu ning see asub sadama kõrval meres. Saida vanalinn seevastu mõjub kui muinasjutt. Kogu vanalinnaosa meenutab Tripolis nähtut, kuid on palju värskem. Kitsad tänavad, mida mööda kulgeb souk, sekka ajaloolisi hooneid, kohalike majapidamisi, väljakuid, kirikuid, mosheesid ja saunu. Souk on jälle jagatud müüdava kauba järgi tsoonideks. Käsitöö ja suveniiride poodides käib müük ja tootmine samades ruumides. Osa vanalinnast on läbi elanud uuenduskuuri, nii et kõik on hoopis klantsim, kui me seda mujal näinud oleme. Samuti on majadele pandud uued uksed ja aknad. Kohe on näha, et investeeritud on sellesse ettvõtmisse palju. Tundub, et kohalikud pole siin turiste ammu näinud. Tervitavad, teevad juttu ja oleme samasugused staarid nagu varem Tripolis ja Aleppos. Imre on seekord kohalike arvates Ricky Martin. Õhtupoole jõuame veel veidi Beirutis ringi vaadata. Ka kohalik televisioon tuleb linnas ligi ja pärib, mis me siin teeme. Uuritakse mis meile Liibanonis meeldis ja mida me siit koju kaasa viime. Peagi ongi käes kurb lahkumine juba armsaks saanud paikadest. Viimased tunnid kuluvad hotellis pagasi kohendamisele, riiete vahetamisele, arvete klaarimisele ja lahkumisaeg ongi käes. Kohalik transport viib meid hotellist lennujaama. Sõit lennujaama kujuneb peaaegu samasuguseks läbielamiseks nagu saabuminegi. Juht näitab öisetel linnatänavatel Scumacherlikke sõiduvõtteid ja jääb tunne, et ta sõidab neil esimest korda ja mis veel hullem on esimest korda autoroolis. Korduvalt eksime ära, enne kui õiged teeotsad jälle üles leiame ja siis sõidame jälle valesti, kuni lõpuks läbi ime lennujaama jõuame. Lennujaama territooriumile sõidame ka muidugi valest otsast. Kõik ikka täie raha eest. Meie passid saavad jälle templi võrra rikkamaks ja tagasilend kodu poole algab järjekordselt tunniajase hilinemisega. Oma ehituselt ja maandumis(õhkutõusmis) raja asukoha tõttu on Beiruti lennujaam üks omapärasemaid mida näinud olen. Lennurada on ehitatud maismaalt merre nii, et maandumine algab juba merelt ja õhkutõusmine jälle vastuoksa merre. Jaamahoone on ka eriline, sest kui oleme harjunud, et enne on check-in ja siis turvakontroll, siis Beirutis on see vastupidine. Meid ehmatas ära kui lennujaama suurde saali sisenedes oli meie ees ainult turvavärav ja kaks ametnikku. Kohe tekkis küsimus, kas me siit minema ka saame ........

Beirut - lennurada on see valge riba paremal meres.

tagasi Liibanoni - Baalbek (Heliopolis)

Täna lahume Süüriast, et naasta Liibanoni, kust me oma reisi alustasime. Jätame hüvasti hotelliga, mis minu arvates oli kõige mõnusam ja sõbralikum koht meie reisi jooksul. Hotelliomanikule, kes kollektsioneerib riikide lippe loovutan ka oma trikoloori. Paar sooja sõna külalisteraamatusse ja aeg käes lahkumiseks. Taksod Liibanoni suunas väljuvad Damaskuses samuti Karaj Somariest, nii et kõigepealt laseme end oma juba raskeks muutunud kompsudega sinna toimetada. Meie esimeseks sihtkohaks Liibanonis on Baalbek. Meie sihtkoht on natukene ebatavaline, sest tavaliselt sõidetakse siit Beirutisse. Kui jaamas juhid kaupa tulevad tegema, on nad lõpuks nõus ka Baalbekki sõitma, kuna meid on kaks ja nii on veidi lihtsam taksotäit reisiseltskonda kokku saada. Peale veerandtunnist ootamist on aga juhil passimisest villand ning teeme kauba, et maksame veidi rohkem ja sõidame hoopis kohe minema. Oleme nõus, sest ka meie ei taha palju aega ootamise peale kaotada. Juht parseldab meid teise mugavama takso peale ja saab selle taksojuhi käest mingi vaheraha. Nüüd oleme juba suuremas, 10-kohalises sõidukis. Kohe leiame kaasreisijateks kaks kohalikku juurde ja sõit algab. Teepeal selgub nende jutust, et nad tahavad Beirutisse minna. Huviga jääme ootama, mis edasi saab, kuna Beirut ja Baalbek jäävad Damaskusest sõites hoopis erinevasse suunda. Juht küsib meilt bensiini jaoks ettemaksuks raha, kuid asjaolude selgumiseni ja kohalesaamiseni ei loovuta me talle pennigi. Pettunud olekuga roolib sohver edasi piiri poole. Enne piirini jõudmist nopitakse teeservast üles terve famiil - mamma, papa ja tosinkond võsukest, kes oma saja kompsuga nüüd suurema osa sõidukist oma valdusesse haaravad. Meie sõit nendega jääb üürikeseks, sest see kestab Süüria piiripunktist Liibanoni omasse. Süüria piiril läheb kergelt. Ostame seekord kõrvalasuvast snäkiputkast riigist väljumise kaardi, templid passi ja head aega Süüria. Liibanoni piiril Masnaas läheb veidi kauem aega, sest on päevane aeg ja inimesi on palju liikvel. Erilist huvi meie vastu küll ei tunta. Maksame piiriületustasu, saame uue margi ja templid passi ja „Welcome to Lebanon” . Pagasi sisu vastu ei tunne keegi huvi. Nüüd hakkame huviga kaarti jälgima ja vaatama kuhu suunas juht meid viib, sest kohalikud, kes meiega Damaskusest kaasas on, soovivad minna Beiruti suunas. Varsti jõuame Chtaurasse. Siit linnast läheb üks tee Beirutisse ja teine tee Baalbekki. Taksojuht sokutab meid nüüd teise masina peale. Juhid teevad oma vahel mingi diili, millest me jälle aru ei saa ja meiega jääb kokkulepe, et sõidu eest maksame uuele juhile. Sõit jätkub mikrobussiga, mis regulaarselt seda liini peaks sõitma. Ka selle bussi juht tahab meil raha juba enne bensiini ostmise ettekäändel kätte saada, kuid meie jääme järjekordselt endale kindlaks, et maksame siis, kui kohale jõuame. Baalbekis oleme juba poole tunni pärast. Baalbek asub Liibanoni ja Anti-Liibanoni mäeahelike vahel olevas Bekaa orus ja siia on Hesbollah' rühmitus oma pesa pununud. Linn tervitab meid sõjaväe kontrollpunkti ja lugematute Hezbollahi rühmituse rohelippudega. Elama asume kohe esimesse hotelli, mida me bussist väjudes näeme. Hotell asub otse vanade templivaremete ees. Sisse saada on küll veidi keeruline, sest uks on lukus ja hotelli kõrval asub lihunikupood, mis on hulga nülitud loomarampe vaatamiseks ukse ette üles riputanud ja need on kohale meelitanud terve sülemitäie herilasi. Rümpade ja herilaste vahelt tormab, aga kohe välja hotelliomanik, kes on väga üllatunud külalisi nähes. Selgub, et oleme terves hotellis ainsad külastajad. Ei oskagi arvata, kas loomakered, herilased või poliitiline olukord on linnast turiste eemale hoidnud. Hiljem näeme, kuidas hotellitöötajad ootvad meeleheitlikult turiste, et nad nende juures peatuks. Hinnad on väga odavad, aga sellest pole kasu. Keeruline olukord Liibanonis ja eriti Bekaas on kõik turistid eemale peletanud. Tullakse tutvutakse vaatamisväärsustega ja minnakse kohe, sest olukord siin on ebastabiilne.

Hetkel on hotell ühekorruseline, kuid on näha, et tulevikus võiks siia korruseid juurde tulla. Maja keskel asub siseõu, kus asuvad ka tubade sissepääsud. Tube on igasuguseid suuri ja väikseid, mööblita ja ilma. See osa ruumist, kus peaks olema sein ja välisuks on üleni trellitatud. Terveks seinaks on trellid, millesse on tehtud uksesuurune lukustatav ava. Koristajat pole siin ammu käinud, sest kultuurikiht mis siin on segab kohati ka hingamist.
Kui asjad tuppa toimetatud, läheme aega viitmata varemeid vaatama. Templivaremed pärinevad 1. sjandist, kui siin valitses Rooma riigikord. Väidetavalt maailma kõige kaunim Rooma-aegne tempel – Bacchuse tempel – on väga hästi säilinud. Maailma kõige suuremast Rooma-aegsest templist – Jupiteri templist – on püsti vaid kuus sammast, aga needki suudavad oma 23 m. kõrguste ja 2,5m. läbimõõduga hiiglastena muljet avaldada. Varemed on suuremad, kui me eales nähtud fotode põhjal ette oskasime arvata. Sammaste ja ehitusplokkide läbimõõdud lõid tummaks meid oma gigantsusega. Ettekujutusvõimest jääb napiks, et silme ette manada, millised jõud on need kunagi siia kohale asetanud. Praegune tehnika vist küll sellega hakkama ei saaks – vähemalt see, mis Liibanonis näha on. Igatahes on üks ümberläinud sammas viltu jäetudki ja sellele on tsemendist kiil alla valatud, et ta ikka Pisa torni moodi püsti püsiks. Paljud detailidki on hoopis paremini säilinud kui mujal, kus me juba käinud oleme. Kui templid ja varemed vaadatud, läheme ka maailma suurimat ehitusplokki Hajar El- Gouble vaatama. See asub varemetest mitte väga kaugel, linna tervitussildikese juures. Kummalisel kombel kohalikud sellest eriti midagi ei teagi, kuigi küsisime seda objekti araabiapäraselt. Ploki suurus on 21m x 4,9m x4,2m ja kaalub see mürakas 1200 tonni. Pärast jõuame teha ka tiiru linna peal. Inimesed on väga sõbralikud, tervitavad ja julgemad teevad isegi juttu. Näitavad taevas lendavaid Iisraeli lennukeid ja soovitavad täna õhtul eriti ettevaatlik olla.

tagasi Damaskusesse

Hommik kõrbes oli meeletult ilus. Seda jagus nii kõrvadele kui silmadele.
Hetkel oli tunne, et nii vaikset kohta pole vist kuskil maa peal, kuni mägede vahelt kostus hüüe : Tere hommikust. Olime öö kõrbes õnnelikult üle elanud, kui välja arvata külmanäpistatud varbad. Peale hommiksuööki toodi meid Jeepidega Rumi külla tagasi, kust meie retk eelmisel hommikul oli alanud. Edasi liikusine koos eestlastega Aqabasse, kus meie teed ka lahku läksid. Siia me pikalt pidama ei saanud jääda, sest plaan oli õhtuks Damaskusesse jõuda. Kokku läbisime 13 tunniga üle 600 kilomeetri. Aqabast edasi Ammani sõitsime suure liinibussiga. Kuna sõit oli pikk otsustasime ka Ammanis lõunatada. Endalegi teadmata kujunes see söömaaeg meile väga informatiivseks. Meiega samas söögisaalis istusid mees ja üleni kaetud näoga naine. Seda paari nähes tekkis kohe küsimus kuidas naine nägu paljastamata süüa saab. Lahendus sellele mõistatusele oli ootamatu ja lihtne. Kuskilt tagantruumist toodi nende laua ette sirm. Samasugune mille taga ka riietatakse. See seati niimoodi ümber laua, et naine jääks võõraste pilkude eest varjatuks. Nüüd võis ainult ette kujutada mismoodi söömistoiming käis. Alati kui kelner tuli andis ta endast märku, siis ootas natukene kuni naine oma näo katnud oli ja sai loa sirmi taha minna.
Ammanist Damaskusesse oli mõistlik aja kokkuhoiu mõttes minna taksoga. See ots kujunes kogu tänase päeva kõige aeganõudvamaks osaks. Kui taksojuhiga kaup koos, jäime kaht lisareisijat ootama, et sõit odavam tuleks. See võttis aega ligi 2 tundi. Pooleteise tunni pärast saimegi oma seltskonda ühe kõhuka härra. Ühte inimest oli vaja veel oodata. Pidevalt jooksid taksojuhid mööda tänavat ja pakkusid valju häälega küüti Damaskusesse. Peagi selgus, et härral oli minekuga kiire ja ta tuli lagedale kõikvõimalike veidrate ettepanekutega, et siit ruttu minema saaks. Kui ainult meie oleksime vaba koha eest piisavalt juurde maksnud, siis saaks ka kohe minema. Põhjus, et ainult meie maksaksime oli üsna jabur. Kuna ta leidis, et istub ees siis meie peaksime oma mugavuse st. tagaistmel laiutamise ise kinni maksma. Omalt poolt tõi ta veel tobeda näite, et teil läheb seal väga kitsaks kui keegi temataoline paks satuks meie seltskonda. Kuna meil ajas enam midgi kaotada polnud ja tema loogika ka lonkas, siis otsustasime tema keevalist olekut veel tõsta ja mängida mehikese närvidel. Vanahärra muutus juba pahuraks ja tuli uue diiliga lagedale, et ta maksab ka aga väga väikese osa vabast kohast. Meile loogika järgi oleks pidanud vaba koha maksumuse kolmega jagama, aga temani see ei jõudnud. Ikka polnud me nõus ja see mehike viitas meie rahulikku olekut ja mittenõustumist sellele, et me ei saa inglise keelest aru ja me ei saa üldse midagi aru. „Mis sa lolliga ikka teed” jõudsime mõelda kui sai tõsiasjaks ütlemine: Kus häda kõige suurem seal abi kiire tulema või mida iganes. Ühesõnaga saabus meie neljas reisija, kes oma mõõtmetelt sugugi paks polnud. Kuna nüüd oli seltskond koos, läks taksojuht veel kõigevägevamalt õnnistust saama, et teekond õnnelik oleks. Lühikese palve järel algaski meie sõit. Eesistuv härra muudkui seletas kõrgendatud toonil midagi taksojuhiga ja meil jäi üle vaid oletada, et ka meie tema jutus tegelased olime. Tunni ajaga jõudsime piirile. Seal meie vastu eriti huvi ei tuntud. Tolliametnik laskis meil endil lahkumiseks ettenähtud margi passi kleepida, tembeldas need ära ja läinud me olimegi. Süüria toll üllatas meid veelgi rohkem, just oma tuimuse ja ükskõiksusega. Tolliformaalused läksid kergelt, ainult et ametnikud olid jällegi segaduses Eesti kui sellise nähtuse suhtes. Suurest huvist isegi küsiti: "Small country? One city?" Tõdesime jah, et riik on küll väike, aga inimesi jagub meil rohkem kui ühte linna. Kui viisalõiv makstud ja vajalikud templid passis, sõitsime edasi kontrollpunkti. Autojuht avas pagasiruumi,tollitöötaja kiikas korra sisse ja andis luba riiki sisenemiseks. Kokku läks seekord piiriületuse peale ligikaudu kolmveerand tundi, mis on senine rekord. Juba pooleteise tunni pärast jõudsime Damaskusesse, et sama hotelli nöörredelit pidi ennast jälle tuttavasse tuppa vinnata.

Wadi Rum

Tänane teekond viib meid koos kaasmaalastega Wadi Rumi kõrbe. Kui mõtleme sõnale kõrb,tuleb silme ette palju kollast liiva ja taevani ulatuvad liivaluited, nagu Sahara. Siinne körb näeb välja hoopis teistsugusem. Puna-kollaiivane tasandik on täis pikitud kõrgeid graniidist ja liivakivist kaljumoodustusi. Tegemist on jäänustega „pärismägedest”, sest aastatuandete jooksul on need kivideks ja liivaks pudenenud. Kõrgema mäetipu Jebel Rum körguseks on mõõdetud 1754 meetrit üle merepinna. Kõrbeliiv nende ümber on harjumatult punane, kuid leidub ka kollast liiva. Siin-seal mõned rohututid, kuivanud puud ja kõikjal suur kuumus. Huvitavamad objektid, kuhu ringsöit meid viis, oli Lawrence'i allikas, kaljujoonistega kanjon, suured luited, looduslikud kivisillad, vana templi jäänused (Lawrence'i maja) ja päeva lõpuks päikeseloojang mägede vahel. Ringi sõitsime 6-kohaliste dzhiipidega, mille juhtideks kohalikud beduiinid. Meie sattusime esimesse autosse, mis lõpuks osutus õigeks valikuks. Autojuhiks oli beduunipealik Attayaki isa. Lisaks jõudsime igale poole alati esimesena kohale ega pidanud autodest üleskeerutatud tolmu sees sõitma. Peale päikeseloojangut jõudsime oma laagriplatsile, kus saime osa beduiinide musitseerimis- ja lauluoskusest ning nautida nende valmistatud maitsvat õhtusööki. Pärast einet jätkus pillimäng, tants ja laul juba suurema hooga edasi. Kuid kõrbekuumus ja reisiväsimus oli osa eestlastest juba murdnud ning vaikselt hakati kobima koti või mati peale magama. Kohalikud aga musitseerisid edasi ja mõni sõõm kesvamärjukest päästis neist igaühest välja tõsise peolooma, nagu dzhinni pudelist.
Lõpuks, kui täiskuu mägede tagant paistma hakkas oli valgust niipalju, et kohalikud valgusallikad võis ära kustutada . Hoolimata kohalike hoiatustest shaakalite, liivamadude ja skorpionite eest, otsustasid julgemad öö veeta lageda taeva all luidete või kaljude peal magades. Uinumist segas algul harjumatult ere kuuvalgus, mis kogu kõrbe särama pani. Pärast kuu tõusu oli tunne, nagu oleks päev uuesti alanud. Öö oli täis tundmatute kõrbeloomade huiked ja krabistamist, aga lõpuks võttis väsimus siiski oma.

Petra

Petra

Petra – üks uuest seitsmest maailmaimest on nüüd meie jalgade all, silme ees ja pea kohal. Araabia keeles tähendab petra kaljut, kivi. Alustame hommikul kell kaheksa, et sellest maagilisest kohast võimalikult palju osa saada. Tänu oma uuele kuulsusele moodustab Petrat külastavate turistide hulk kokku erinevate rahvaste paabeli. Ajalehe „Jordan Times” andmetel külastas Petrat 2006 a. Oktoobris ja Novembris kokku 59 000 inimest üle maailma. Petrat on oma kriminaalromaanis „Appointment with Death” tegevuskohana kasutanud Agatha Christie. Samuti kasutas seda paika Steven Spielberg oma filmi „Indiana Jones – Viimane ristiretk” võteteks. Tegemist on nabatealaste poolt 6 sajandil e. Kr. kaljusse raiutud linnaga, mis oli karavaniteede sõlmpunktiks. Sel ajal oli siin kõik eluks vajalik olemas - veevärk, eluruumid, teater, pühamud, monumendid ... Ei tea mis valu kohalikke taga ajas, aga enamus säilinud osast otsustati uuristada ühes tükis kalju sisse. Aaastal 106 vallutasid Petra roomlased ja peale 363. aastal toimunud maavärinat vajus see koht 1500. aastaks unustustehõlma, kuni Shveitsi rändur Johann Ludwig Burckhardt selle koha 1812 a. uuesti avastas. Tee linnani kulgeb mitmeid kilomeetreid läbi kitsaste kaljulõhede, kuni silme ette kerkib verdtarretav vaatepilt. See on Petra kauneim vaatamisväärsus. Kalju sisse nikerdatud kõrgete sammastega ligi 40. m. kõrgune El – Khaznehi templifassaad. Kuid see on alles algus, edasi jätkub kilomeetrite viisi kaugustesse ja kõrgustesse erinevaid ehitisi ja objekte, mis on kaljuseina seest välja nikerdatud. Mõned, koopad on kasutusel praegugi eeslitallide või majapidamisruumidena. Kõikjale on üles seatud suveniiripoekesed ja restoranid. Ei puudu ka arstiabi ja politseijaoskond. Turistide jalavaeva vähendamiseks on kohale toodud kaamelid, eeslid, hobused, muulad. Mõned neist on isegi kalesside ette rakendatud. Hommikul tundub, et äri neil eriti hästi ei lähe, kuid pärastlõunaks, kui inimesed väsinud on, jätkub tööd kõigile. Vahetpidamata on kuulda hüüdeid: "Taxi, taxi, donkey ride, good price". Tee peal vedeleb lademetes eeslisõnnikut ja kitsad rajakesed on pidevalt mõlemas suunas voorivaid inimesi ja veoloomi täis. Mõnel ajab eesliga mägedes kappamine iiveldama, nii et kuuleb lausa hüüdeid: "I can't control my donkey and my head." Kogu selle virr-varri keskel on kellegil vanatädil 92. aastane õde kaduma läinud, kes hiljem vigastatud jalaga ikka üles leitakse. Kõik vaatamisväärne on laiale maa-alale pillutatud, seega kes rohkem näha tahab, kui paari paremini säilinud ehitist, peaks varuma vähemalt paar päeva. Põhikohtadesse minek on lihtsaks tehtud, tuleb vaid minna ühe suveniiripoekese või potilaada juurest järgmise suunas. Kõikjal on kuulda hüüdeid „One dinar, have a look, nice price”, mis tähendab , et dinaari eest on võimalik soetada endale igasugust pudi-padi, millega Petral kõige vähem pistmist on. Ja nii kordub see ikka ja jälle – erinevate veoloomade võimsad häälitsused segamini erinevates keeltes inimeste hüüetega. Rampväsinuna, kuid õnnelikena oma retke lõpetades suudame veel kokku arvutada , et veetsime siin kaljude vahel 11 tundi. Päeva naelaks tabab meid lõunapausi ajal suur üllatus. Ütlemine, et igas maailma sadamas kohtab mõnd eestlast peab paika ka siin, kuigi sadamat ei ole ja eestlasi on paarkümmend. Satume kokku terve grupi kaasmaalastega, kes samuti on kogu seda imet kaema tulnud. Lõpetuseks tahan öelda, et Petra võlust ja suursugusest pole võimalik kirjutada, rääkida, ega ka pilte teha - seda peab igaüks ise oma silmaga nägema.

Madaba - Surnumeri - Dana - Shobak

Madaba

Surnumeri

Surnumeri

Dana

Shobak

Täna peaks saama purustatud kaks rekordit meie elus. Külastame paika, mida peetakse kõige madalamaks punktiks maailmas ja saame ulpida maailma kõige soolasemas vees. Meie teele jäävad Madaba, Surnumeri, Dana, Shobak ja õhtuks loodame jõuda Petrani (Wadi Musa külla). Esmalt Madaba, mis on tuntud 6. sajandist pärit geograafilise mosaiikkaardi poolest kohalikus kirikus. Seal on kujutatud Püha Maa kaarti Niiluse deltast Jordani jõeni koos tähtsamate paikadega Piiblist. Osaliselt on mosaiik peidetud vaiba alla, et inimesed seda päris segi ei tallaks. Madaba asub ka suurim kristlaste kogukond Jordaanias. Teel Surnumere äärde sõidame üle Nebo mäe, kuna meie juhi arvates on sealt alla Surnumere orgu laskumine vahvam. Siit Nebo mäelt nägi Mooses Tõotatud maad. Samuti arvatakse, et Mooses on ka siia kuhugile maetud, kuid täpne koht on veel teadmata. Tee Surnumere äärde väänleb ja lookleb üle mäekülgede alla orgu. Laskumine on nii järsk, et kõrvad isegi lukku lähevad. Surnumere vesi on soe ja ilm pilvealune. Madala asukoha ja suure soolaaurustumise tõttu on siin väga niiske. Kaugel ei ole enam see hetk, kui saab tõestust legendile lainete peal hõljumisest ja lehelugemisest vees. Surnumere pindala hetkel on 600 km2 , kuid see väheneb metsiku kiirusega. Põhjuseid on mitmeid: suur aurustumine, järve suubuva Jordani jõe veehulga vähendamine põllumajanduse tarbeks ja uute lõhede tekkimine järve põhja. Kõige selle tagajärjel alaneb veetase keskmiselt 1 meeter aastas. Pessimistlikud arvutused näitavad, et aastaks 2050 seda järve enam pole. Surnumeri on umbes 50 kilomeetri pikkune ja maksimaalselt 17 kilomeetri laiune äravooluta soolajärv. Selle veepind on 412 meetrit allpool Vahemere veepinda. Vesi on kümme korda soolasem kui mistahes ookeanis. Surnumeri on liiga soolane, et seal võiks elada kalad, kuid ta pole siiski päris surnud. Avastatud on baktereid ja vetikaid, mis on kohastunud eluks soolases keskkonnas. Meremuda sisaldab väga palju broomi ja seepärast kasutatakse seda palju meditsiinis ja kosmeetikas. Määrid end mudaga kokku ja mõne aja pärast paistad kümme aastat noorem välja. Eks seepärast saatnud ka Egiptuse kuninganna Kleopatra oma orjad sealset muda otsima. Vetteminekul saab kohe teada väiksematestki kriimustustest kehal, sest ülisoolane vesi ei kohtle neid hellalt. Päeva peale muutub lainetus suuremaks ja soolane vesi kipub silma tulema. Siis on just õige aeg lasta tunda end kümme aastat nooremana. Pealaest jalatallani võõbatakse sind mudaga kokku ja mõne hetkega on tunne, et kümme aastat on turjalt kadunud . Meie eeskuju järgib terve grupp vees ulpivaid vanureid, nii et varsti oln terve rand nagu aafrikast pärit pärismaalasi täis. Puudu on veel sõjakirved ja metsikud lahinguhüüded.Järgmine sihtpunkt on Dana küla. Esmalt sõidame merepinna alusest kõrgusest mööda mägesid ja kanjonit looklevat teed ligi 1500 meetri kõrgusele mägede otsa. Siin üleval on külm ja pilved sõidavad sinust läbi ja katavad kogu vaate. Allpool Dana külas on olukord tunduvalt parem. Õhk on soojem, päike paistab ja pilved ei sega vaadet. Dana oli lihtme mägiküla Ottomani aegadest. See on üsna algupärane ja meenutab oma paljude vanade kivimajakestega onniderägastikku. Kuuekümnendatel aastatel otsustasid enamus külaelanikke kommunikatsioonide, elektri ja transpordi puudumise tõttu lahkuda ja asutasid uue küla mäe peal kulgeva maantee äärde. Tänapäeval on Danast saanud siin ümbruses oleva looduskaitseala keskus. Siit korraldatakse ka matkasi loodusesse. Praeguseks hetkeks külas palju inimesi vist ei ela, sest majad on tühjad ja poollagunenud. Praeguseks on küla ka tuntud turismiobjekt ja siin kohtab väga palju turistide gruppe. Õnneks on meie saabumise hetkel küla segavatest uudistajatest klaar. Kuna matkarajad viivad pikalt mägedest alla orgu ja sinna minek võtaks palju aega, siis jäävad retk ajanappusel tegemata. Kindlasti tuleme me veel siia tagasi, et selle kohaga lähemalt tutvuda. Shobak (Qalat Ash-Shawbak) on suur kindlus 1300 meetri kõrgusel mäe otsas. Kindlus on rajatud 1115. aastal tolleaegse Egiptusest Süüriasse kulgeva tee äärde. Teistest Jordaania kindlustest see suurt ei erine. Kindluse ümber vedeleb palju kive. Torne, müüre, lagesid toetavad kaared ja mitmeid-mitmeid auke, mille kaudu saaks tungida pimedusse, kui vaid taskulamp kaasas oleks. Hetkel käivad ka siin restaureerimistööd, mille lõppu niipea näha pole. Ümbritsevates mägedes on näha palju koopaid, kus vanasti elati. Praeguseks on inimesed küladesse ümber kolinud ja koobastes enam erilist elutegevust ei paista.Enne pimedat jõuame õnnelikult Wadi Musa külla, kus asub meie hotell ja Petra kaljulinna stardipaik. Wadi Musa küla areng toimub puhtalt tänu turistide suurele hulgale, kes saabuvad siia, et külastada Petrat. Hotelli jõudes tabab meid löök allapoole vööd. Hotellitöötaja teatab, et on meie varem broneeritud toad juba uutele klientidele andnud, sest jõudsime liiga hilja. Reisiväsimusest ja päevamuljetest segatuna oli meie regeering tema uudise peale leige. Küsisime temalt teiste hotellide kohta, kuid saime vastuseks, et vabu kohti pole kusagilt mõtet otsida. Uskumata tema juttu ja selgitusi haarasime kotid ja olime valmis lahkuma kui ta rõõmsalt hüüdis – „Don`t worry – It`s just joke”

Amman ja kõrbekindlused

Amman

Qasr Amra

Qasr Azraq

Qasr Hallabat


Tänase päeva tähtsündmused on viie kõrbekindluse külastamine ja kiirtutvus Jordaania kuningriigi pealinnaga. Kuna tee kindlusteni on pikk, siis saame ka põhalikuma ülevaate kohalikust liikluskultuurist. See mõjub kontrastina meie senistele kogemustele Süüriast ja Liibanonist. Liiklusreegleid järgitakse , politseipatrullid on väljas ja rahustavad liiklust, eriti ei tuututata ja liikluspiirang sõiduautodele isegi kiirteedel on 90 km/h. Nii jõuamegi üsna ohutult kõikjale pärale.Kõrbekindlused on salapärased ehitised keset Jordaania steppe ja kõrbi, mille rajasid Damaskuse umajaadide kaliifid kaheksandal sajandil. Arvatavasti kasutati neid lõõgastus- ja puhkekohtadeks karavanide liikumise või jahipidamise ajal.
Qasr Kharaneh asub 65 km Ammanist idas. Kõrbekindlustest on see üks paremini säilinud. Kahekorruselises kindluses on kokku 61 erineva suurusega ruumi erinevaks otstarbeks. Kindluses on ka avatud siseõu. Vaatamata varasele kohalejõudmisele on kindluse vallutanud mitu bussitäit turiste.
Qasr Amra asub 85 km. Ammanist idas ja on ka väga hästi säilinud. Väärtust lisavad veel ajaloolised freskod seintel ja laes. Nendel on kujutatud erinevaid tegevusi nagu jahipidamine, tantsimine, musitseerimine ja mõned stseenid ka vannis kümblemisest. Tänu hästisäilinud maalidele kuulub see ehitis ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Azraq Fort on suurem kompleks ja ehtatud on see kohapeal leiduvast mustast basaldist nagu Bosra Süürias. Hetkel toimuvad siin restaureerimistööd. Kindlusesse sisse saab suurtest kiviustest, mida oleks vaid Kristjan Palusalu suutnud liigutada. Kaks viimast kindlust Hammam Assarah ja Qasr Hallabat on juba tunduvalt väiksemad ehitised. Siin käivad samuti restaureerimistööd. Selgesti on aru saada, mis on uus ja mis vana. Teades ja nähes, millise tempoga siin piirkonnas töötatakse, võib vaid oletada, millal ettevõtmistega ühele poole saadakse. Kella kolmeks oleme Ammanis tagasi ja jõuame teha kiire tutvuse pealinnaga. Amman rajati seitsmele künkale, kuid tänaseks on linn tunduvalt laienenud. Vanasti nimetati Ammani Philadelphiaks. Kaasaegne Amman on kontrastide linn, kus on segunenud iidne ajalooline arhitektuur ning tänapäevane modernism. Linna tähtsamaks vaatamisväärsuseks on rooma teater, kus jääme jälle turistidekarjale jalgu. Sedakorda on häälest ära jaapanlased, kes samuti võidukalt oma olematut lauluoskust proovivad. Õhtupoole jõuame ka kohalikku kaubandusvõrku, et siit teed ja muud eksootilist nassvärki kaasa osta. Jordaania suurima kaubandusketi Safeway market on suur nagu lennuväli, korv saab ruttu teed ja mudaseepi pilgeni täis, kuid ikka ja jälle leiame midagi eksootilist, mida tahaks kaasa viia. Kui lõpuks oma ostudega kassasse j6uame on ka kassapidaja kergelt kummastunud ning küsib meilt poolnaljatades: "Herbal party coming?" Me vastame: "Of course" ja kutsume tema ka.

Sednaya - Maalula - Süüria Jordaania piiri ületamine

Maalula

Tänaseks eesmärgiks on külastada kahte külakest Sednayat ja Maalulat ja jõuda õhtuks Ammani. Sednaya asub umbes 30 km ja Maalula 60 km Damaskusest põhjas. Mõlemas neist asuvad suured kristlaste kogukonnad ja kõrvuti mosheedega on külades harjumatult palju kirikuid. Võrreldes Maalulaga on Sednaya rohkem modernsem. Vanade majade asemele on kerkinud ja kerkimas uued ja isikupäratumad hooned. Külastasime peamist kirikut ja vaatamisväärsust - Püha Neitsi konventi (või kuidas iganes see eesti keeles võiks olla). Kõik siin on nii püha, et pildistamine, mobiil-telefoniga rääkimine ja suitsetamine on keelatud.
Maalula on ainuke koht maailmas, kus räägitakse veel aramea keelt, sama keelt mida Kristus rääkis. Siin on tegev 300. aastast pärit kirik, koos iidse altariga, mis asub üleval mäe otsas. Jumala-teenistust peetakse küll araabia keeles, aga meie isa palvet võib kuulda aramea keeles. Maalulas on säilinud rohkem isikupära kui Sednayas. Küla on rajatud mäeküljele, majad paiknevad terrassidenana üksteise kohal ja nende vahel on kirikud. Tõusul mäkke ootavad meid vankritega pähklimüüjad, kes kohe ligi astuvad ja meie suud kuivatatud puuvilju täis topivad, ise kiites: "Good, very good. Good, very good". Ka nemad oskavad imesid teha - Maalula mandel ja Aleppo viigimari pannakse osavalt omavahel kokku ja neist saab Damaskuse hõrgutis. Selline osavus oma kaupa demonstreerida, annaks ka eesti müügimeestele tublisti inspiratsiooni. Väga pikalt me selle paiga pühadust ja hõngu ei naudi, sest mõistlikul ajal on vaja sõita tagasi Damaskusesse ja sealt edasi Jordaania piiri poole. Vältimaks ajakadu vanalinnas tiirutamisel laseme oma reisikotid üle vanalinna müüri vintsiga alla toimetada. Seejärel sõidame taksoga Karaj Somariesse, et siit edasi Ammani minna. Taksojuht paneb peale araabia muusikaga kasseti, seejärel langeb transsi, kõigutab end küljelt-küljele ja kihutab läbi tiheda liikluse 120-140 km tunnikiirusega mööda Damaskuse tänavaid. Kui oleme pärale j6udnud, rabavad meid kohe kaks kohalikku taksistidest „raisakulli” enda noka vahele. Edasine on justkui kahe kultuuri kokkupõrge - meie oma põhjamaise rahuga ja kohalikud oma temperamentse keevalisusega. Saades teada meie sihtkoha, haaratakse kohe kotid, ja viiakse need politseiosakonda turvakontrolli. Seejärel näeme, kuidas meie pagas lindi pealt kohe võõraste käte vahele kaovad. Saades esmasest ehmatusest üle, suudame ikka oma otsustusvõime maksma panna, sest meile tundub asi kellegi poolt otsustatud olevat. Kohaliku politseiniku abiga leiame endale rahumeelsema seltskonna, kellega Jordaaniasse sõita. Kokku võetakse pardale 4 reisijat, lisaks meile on üks olemas ja neljandat tuleb veel veerand tundi oodata. Kui seltskond on koos võtab taksojuht meie passid ja kaob kuhugi ametiruumidesse. Mõne minuti pärast naaseb ta sealt hunniku paberitega ja olemegi stardiks valmis. Vahepeal teeme peatuse, et tankida ja sealsamas asuvast toidupoest keahkinnituseks midagi osta. Meie suureks üllatuseks saab sealt nätsu- ja krõpsupakkide vahelt osta ka riigist lahkumise kaarte, mis on kohustuslik täita igal välismaalasel, kes riigist lahkub. Lahkumine riigist läheb libedalt, umbes poole tunniga on Süüria poolel kõik formaalsused täidetud. Kahe piiripunkti vahel asuvast poest hangib meie taksojuht veel mitu plokki sigarette. Kaks plokki sokutatakse meie kummagi kotti, mida hiljem autojuht muidugi tagasi tahab saada. Raske pole arvata kummas riigis maksud kõrgemad on. Jordaania piiril on asi keerulisem. Kogu auto otsitakse põhjalikult läbi. Meie kotid ja pambud tõstetakse maha. Rattakoopad, laealune, autouksed, pagasiruumi põhi koputatakse spetsiaalse haamrikesega ruutsentimeetrihaaval läbi. Tollitöötajate kõrgendatud huvi on selle trääni vastu, mida autojuht veab. Meie kotid ei huvita eriti kedagi ja neisse ei vaadatagi. Ka teiste kaasreisijate kraam - mandoliin, peene mustriga päevatekid ja pardikujuline kaisuloom ametnikke eriti ei huvita. Autojuhil on pagasis hoopis huvipakkuvamat kraami, mida kolmeliikmeline tolliametnike konsiilium inspekteerima asub. Meie kohalikust keelest aru ei saa ja seepärast jääb üsna arusaamatuks, milles probleem on. Autojuhi näost peegeldub väga vastuolulisi ilmeid ja erinevaid toone. Nagu me aru saame, tahab ta riiki toimetada kaupa, millel puuduvad maksumärgid ja mille kogused on lubatust suuremad. Enamuse sellest moodustab toidukaup – konservid, toiduõli jne. Ametnikud nuusivad purke ja pudeleid põhjalikult, ning meile jääb mulje, et mingid kirjad on etikettidelt puudu. Nüüd võetakse taksojuhi pagas uuesti ette, kistakse lahti ja isegi kaasasolnud riis vaadatakse läbi, et selgust saada kas terade suurus ikka vastab normile Kogu see inventuur võttis aega umbes tund, kusjuures meie formaalsustele kulunud aeg oli kolmandik sellest. Kui üle piiri saame, on jällegi pilkane pimedus. Pärast selle komejandi lõppu on taksojuhi nägu nii rõõmus, et varjutab isegi taevas oleva täiskuu. Viimases kontrollpunktis on ka ametnikud üleolevalt rõõmsad. Nad panevad meile südamele, et külastaksime nende kodukülasid ja õpetavad meile selgeks mõnede kohalike roogade hääldused, mida me kindlasti peaks proovima. Sõit piirilt Ammani võtab umbes tunni ja kella kaheksaks jõuame oma hotelli Palace, mis asub downtownis.

Bosra

Bosra amfiteater

Bosra

Täna on meil plaanis Bosra külastamine. Bosra asub umbes 100 km. kaugusel Damaskusest lõunas, Jordaania piiri ääres. Sinna saamine pole sugugi lihtne nagu esmapilgul näib. Esmalt võtame takso, et jöuda peatusesse, kust väljuvad bussid lõuna poole. Taksost väljudes oleme jälle hoolitsevate araablaste meelevallas. Meie soov on ilmselt uneliivasegusest pilgust niisamagi välja loetav, sest kohe tullakse ligi hüüetega " Bosra, Bosra " ootamata meie jaatavat vastust tõstetakse meid juba peaaegu täis bussile, millel 2 viimast vaba kohta leidub. Küsitakse jälle passie näha ja sõit algab. Bussisõidu või puhkepausi kohustuslikuks eemendiks on alati termosetäis väga magusat teed. Seda juuakse igal võimalikul vabal momendil ja enamasti seltskonnas. Olgu see siis bussisõidul, tööl, tänaval..... Sõit kulgeb kenasti vahepeal on vaja ainult jõuvett tankida. Kõik kummalised toimingud ja pisiasjad, mis reisi algul kummalised tundusid, oleme tasapisi omaks võtnud. Nüüd ei üllatanud enam ka see, et bussi tangiti töötava mootoriga. Ja miks peakski mootori selleks puhuks välja suretama? Ainult rumalad euronormid nõuavad seda. Peale paaritunnist sõitu jõuame Dara'a-sse, kus tuleb ümber istuda Bosrasse suunduvale mikrobussile. Hetkel väljuval bussil on ainult üks vaba koht ja meil tuleb ootama jääda järgmist. Tee Dara'ast Bosrasse on 38 km pikk ja see sõit võtab aega ligi pool tundi. Ühistranspordis sõitmisel hakkab silma kohalike ülim suhtlemisvalmidus ka kontaktisaamisoskus. See tundub olema nende elu üks koostisosadest. Meil eestis ei hakkaks kunagi võõrad kaasreisijad üksteist kõnetama, kui siis ainult ühe küsimusega ja ühesõnalise vastusega. Siin on see hoopis teisiti. Ma kahjuks ei saanud aru millest nad kõik räägivad, aga teemasid on palju. Nad on osavad suhtlejad ja ärakuulajad.

Jällegi loeb bussijuht meie nägudest välja, kuhu me täpselt minna tahame. Ta peatab bussi täpselt amfiteatri ees ja sõnadeta on selge, et oleme kohal.Bosra oli esimene nabatealaste asundus ja samas ka pealinn. Linna eripäraks on ehitiste tumedad toonid. See tuleneb hoonete ehitusel kasutatud mustast basaltkivimist. Siin asuvat amfiteatrit, mis mahutab kuni 15 000 inimest, loetakse maailma kõige paremini säilinuks omataoliste seas, hoolimata 12 sajandil toimunud maavärinast, mis seda linna väga tugevasti laastas.
Samasuguseid tumedast kividest ehitatud maju võib leida kõikjalt Bosrast. Ei pea olema ajugeenius, et aimata kuskohast see ehitusmatejal pärit on. Isegi suurem osa linnatänavatest on saanud omale uue katte Bosra vanalinnast. Vanalinnas on ka hooned, mis on osalt nii hästi säilinud, et ringi jalutades ja uudistades ei pane tähelegi, kui avastad ennast jälle kellegi koduõuest või majapidamisest. Leidub ka täiesti tühje ja poolikuid maju, kuhu võiks skvottima minna. Nagu vanale linnale kombeks on palju sambaid ja kaari, kõik ikka samast mustast basaldist välja tahutud. Siiski onõige paremini on säilinud amfiteater. Pimedad käigud ja pikad trepid viivad üles istekohtadeni, kus võib kuulata grupi itaalia turistide serenaadi mida võiks iseloomustada teatud koduloomade kontserdina. Käikudes on pimedust kohati nii palju, et liikumisel oleks abiks taskulamp. Amfiteatris turnimine mõjub hästi füüsilise treeninguna. Siit väljudes tabab turiste alaealistest poistest koosnev agressivsete kaupmeeste tulv, kes üksteise võidu suveniire pakuvad. Loomulikult üritatakse pähe määrida ka vanarooma münte, mida nad ise omasõnutsi varemete vahelt leidnud on. Arvatavisti on see tegevus siin mitteametlik, sest mootorratamüra lähenedes jooksevad kõik poisid varemete vahele peitu. Lähemal uurimisel selgub ,et mootorrattal sõidab korravalvur, kelle ülesandeks on seda ebaseaduslikku äritegevust takistada. Tänu suurtele turistide massidele, kes seda kohta külastavad, on ka kohalike hoiak võõraste suhtes ebatavliselt leige või isegi agressiivne.Tagasitee kulgeb sama valemi järgi nagu siiatulek. Algul mikrobussiga Dara´a linna ja sealt ümberistumisega Damaskusesse. Siit saame viimased piletid kohe väljuvale bussile. Seekord sõidame suure liinibussiga, mis väljub kindlal kellaajal. Kassa juures kritseldab ametnik vaevaliselt kummaliste ladina tähtedega meie eesnimed piletile ja teekonnalehelel. Seejärel tormame bussi peale, kus sõidu alguses reisisaatja kõik piletid enda kätte korjab. Islami tava järgi võõras mees ja naine kõrvuti bussis ei istu. Kui juhtub, et satuvadki kõrvuti võõrad erinevast soost inimesed, siis korraldab reisisaatja asjad nii, et kellegi huvid riivata ei saaks. Vajalike vangerduste tarbeks jäetakse alati 4 kohta välja müümata, et neid vajadusel kasutusele võtta.Päikeseloojangu ajaks jõuame tagasi Damaskusesse ja päeva lõpetame Quassiouni mäel, kuskohast avaneb mega vaade peaaegu kogu linnale. Kohalike ja turistide hulgas on see väga polulaarne väljasõidukoht. Nauditakse päikeseloojangut mäeveerel või välikohvikutes istudes, pikniku pidades või juttu ajades. Samuti kohtab inimesi, kes palvehlmeid käes kaugustesse vaatavd ning elatud elule ja tehtule mõtlevad. Loojangu ajaks on siia rahvast on kogunenud palju. Nautimaks head äraolemist on siia üles seatud tänavakohvikud, kus pakutakse värsket puuviljamahla või võimalust vesipiipu popsutada. Õhtul läheme veel linna peale, et kosutada ennast värske granaatõunamahlaga. Suured viljad pressitakse otse sinu silme all mahlaks.Kui ütleme „Teeme ühed tropid”, siis tähendab see siin, et tuli jälle isu värske granaatõunamahla järele.

Damaskus

Damaskus

Damaskuse hotelli sissepääs

Damaskus

Damaskus - Ommajjaadide moshee


Meie Damaskuse hotell asub vanalinna müüri ääres, mille omanikuks on Austraaliast pärit muheda olekuga härra. Vaatamata meie hilisele saabumisele on kogu hotelli teenendav personal üleval ja kuulavad pajatusi meie seiklusrikkast päevast. Hotell on väga lihtne, ilma liigse luksuseta ja siinne atmosfäär tekitab kohe tunde nagu oleksime kodus. Kõige selle toreduse krooniks on hotelli sisse- ja väljapääs. Seda võib teha kahel erineval moel. Lihtsam ja inimlikum on läbi ukse, aga sellega kaasneb tunduvalt pikem tee läbi vanalinna, kui on soovi peatänavale jõuda. Teine, kuid palju operatiivsem võimalus on ronida nöörredelist üle 3m kõrguse linnamüüri. See tee viib otse peatänavale bussi- ja taksopeatuse juurde välja. Suuremõõtmelise pagasi transpordiks on üles seatud motoriseeritud vintsisüsteem. Sidepidamine all- ja üevalolevate inimeste vahel toimub läbi voolikute, mille otsa on kinnitatud lehter, et kuuldavus parem oleks.
Hommikul üllatab meid priske ja vaheldusrikas hommikusöök, mida isegi kodus parimatel päevadel pole saanud. Kui laud on juba kõikvõimalikest toitudest lookas, tõstab perenaine meie kõrvale veel teisegi laua ja tõstab uued hõrgutised sellele. Hotellis peatub palju inimesi maailma eri paigust. Olemine on väga sõbralik. Tutvustame siingi oma kodumaad ja majaperemehelt saame teada, et oleme selles kohas esimesed Eestist pärit külalised. Kohalikud on siiralt üllatunud meie maa väiksuse üle ja suu ammuli kuulatakse jutte Eestist kui tõelisest imedemaast. Hommikul einestades märkame järsku trepist alla voolavat veejuga. Midagi hullu ei juhtunud, sest see on kõigest põrandapesu. Oleme seda ka mõnes muus kohas näinud ja siin käib see kõikjal ühtemoodi. Ämbritäied vett valatakse põrandale laiali, koristaja teeb harjaga paar äkilist siuh-säuh liigutust, nagu hunt multifilmist „Oota Sa” ja kogu must vesi suunatakse osavalt uksest välja otse tänavale.Võrreldes eelmiste kohtadega on Damaskuses turistide konsentratsioon suurem. Kohalikud ei paina oma uudshimuga ja see laseb rahulikumalt ka ümbrust nautida. Nagu teisteski linnades on siin lugematu arv mosheesid, tsitadell, suur turg (souk). Tsitadellidega pole meil sellel reisil eriti õnne. Selgub, et see on remondis, aga kuna avatakse?? Allah ise teab seda. Käime Ommajaadide moshees, Azemi palees ja teeme tutvust soukis pakutava kaubaga. Kõik huvitavamad kohad asuvad vanalinna müüri sees ja seepärast on Damaskus turistile mugav koht. Vanalinna tänavasüsteem on lihtne ja arusaadav isegi vähese orienteerumisvõimega inimesele. Päeva lõpuks suutsime siin orienteeruda juba kaarti kasutamata.

Palmyra (Tadmor)

Ööbime hotellis Ishtar. Tegemist on suuremat sorti, kuid väga hubase öömajaga. Meid võtab isiklikult vastu hotelliomanik ja näitab kätte toa. Tegime õigesti, et hotellitoa varem ära broneerisime, sest seoses hobuste ja kaamelite võiduajamisega on linn rahvast täis ja vabu ööbimiskohti pole. Meie tuba meenutab suuremat sorti kilukarpi. Ainus kontakt välisilmaga on läbi pisikese klaasiga kaetud avause. Seda on umbes 20 X 40 cm ja näha on maja- seina külge kinnitatud kommunikatsioone. Voodid on pehmed ja vannitoas leidub ruumi isegi vannile.Hommik kostitab meid tugeva tuule ja harjumatult karge ilmaga. Kõrbealadel on see täiesti tavaline, et ööseks temperatuur tugevalt langeb.Tänapäeva kõrb on niivõrd palju moderniseerunud, et saksauulipuhmaste asemel keerutab tuul maad mööda kilekotte ja tühje plastpudeleid. Oleme otsustanud alustada varakult, et suured turistide hordid meie hoogsale sammule jalgu ei jääks. Palmyra varemed asuvad väga laial maa-alal. Lisaks on veel ümbruskaudsete küngaste otsas säilinud üle 40 tornikujulise hauakambri, mõned kirstudega augud, ja eemal kõrge künka otsas asuv tsitadell. Sambaid on nii palju ja need kõik tunduvad äravahetamiseni ühesugused, et korduvalt võime tsiteerida fraasi eesti filmiklassikast: "Jällegi seesama sara „(siin: sammas). Keset seda sambarivi ja vaikust tabab meid ootamatult eestikeelne hüüe: "Tere hommikust. Kuidas läheb?" Suurest üllatusest pole palju puudu, et ka ise sammasteks muutume. Meie trikoloorid on ära tuntud ja meid tervitab üks reisijuht, kes muuhulgas ka Eestis on töötanud. Lõunaks oleme oma silmade ja kõrvadega kogu maa-ala läbi töödelnud. Tsitadell meie jaoks tähendab samasugust kohalikega poseerimist nende kaamerate ja mobiilide ees, nagu see mujalgi kombeks on olnud. Kõik naeravad ja tüdrukud ei hoia end sugugi kombekalt tagasi võõraid meesterahvaid kõnetamast.Lõunaks saab meie ringkäik tehtud ja otsustame puhata traditsioonilises puhkemajas. Teed sinna juhatab luitunud plekktahvel ja kuna seda tee pealt märgata pole, ei satu sinna ka eriti külastajaid. Tegelikult on see tõeline oaas – palmid, oliivipuud, veesilm, kassid, kilpkonnad. Mõnus on olla ja pehmetel diivanitel lebmisel tikub uni isegi silma tulema. Kõike seda idülli ja lõunasööki nautides pole meil aimugi pea kohale kerkivatest murepilvedest. Kui lõunapaus läbi, asutame vaikselt bussijaama poole minema, et õhtuks Damaskuses olla. Igal bussifirmal on siin oma terminal ja kõik need asuvad linna ääres. Kohti bussile on suurte rahvahordide tõttu raske saada. Tänu nädalalõpule on rahvast palju liikvel. Erinevad bussifirmad annavad erinevaid lubadusi, mis kellasele bussile võiks saada. Kuna mitme terminali vahel pendeldada pole mõtet, jääme pidama sinna, kus võimalus bussile saada näikse olevat kõige kiirem. Esmalt lubatakse kohta poole tunni pärast väljuvale kella kolmesele bussile. Nõustume selle pakkumisega ja peame oma passid ametniku kätte andma. Ta paneb need lauale tekkinud dokumendi- kuhja alla, mille alusel moodustub ootejärjekord. Iga järgneva tulija dokument lükatakse kõige alumiseks. Oma dokumendid peavad loovutama ka kohalikud. Palmyra on transiitjaam ja vabade kohtade arv selgub alles siis kui buss jaama jõuab. Vastavalt dokumentide järjekorrale hüüab ametnik inimese nime, kes bussile saab. Inimeste hulka ja vabade kohtade suhet arvestades on pilt selge, et kella kolmesele bussile meil asja pole. Smuti järgmisele kell 4 ja ülejärgmisele kell 5. Iga kord enne bussi saabumist ja kohtade jagamist algab ametniku lauakse taga hirmus sagimine. Kõik loodavad olla need õnnelikud, kes bussile saavad. Kuna kohalike dokumendid oma formaadilt on meie ID kaardi mõõtu ja meie passid on tunduvalt suuremad ja raskemad, siis kipub see dokumendikuhi kiiva minema. Meie õnnetuseks suudabki keegi suure sagimise käigus selle „Pisa torni” ümber ajada ja meie kahjuks ei osata enam endist, meile soodsamat järjestust taastada. Loomulikult rändavad meie rasked ja suureformaadilised passid kõige alla, et see kuhi kindlamalt püsti seisaks. Kohalike ägedale seletamisoskusele jääb meie euroopalik alla ja jääme lootma kõige paremale. Teadmatus, kas me üldse Damaskusesse saame suureneb iga minutiga. Kaasatundvaid pilke on terve terminal täis. Kella poole seitsmeksks on koos meiega terminali alles jäänud veel 6 eurooplast, kellel vaja pealinna saada. Ametnik lubab jällegi, et kui Allah tahab (Insallah), siis saame seitsmesele bussile. Kõige kiuste on just see buss ainus, mis üle poole tunni hiljaks jääb. Kui buss lõpuks kohale jõuab selgub kurb tõsiasi, et bussis on üksainus vaba koht. Kuna me kuus allesjäänud reisijat oleme kõik kahekesi paariised, pole meist keegi nõus bussile minema. Ametnik teeb üllatunud näo ja ei suuda meie üksmeelest aru saada. Bussijuhiga konsulteerides tehakse meile kompromissettepanek, et kõik saavad bussile. Tingimusel, et ülejäänud viis istuvad põrandal. Peale viietunnist bussijaamas istumist ja teadmatust tundus see pakkumine päeva parim olevat. Kohe vormistati meid reisijatenimekirja ja hetk hiljem võtsime suuna pealinna poole. Damaskusesse on meil sõita 275 km ja kestab 3,5 tundi. Ainus vaba istekoht bussis on muidugi katkise seljatoega, aga kõiki kannatusi arvestades ekstraklass. Mina sain endale "istumisplatsi" bussijuhi kõrval olevale trepiistmele. Esimesest aknast oli ka hea jälgida meie teekonda. Kui meie reisisaatja oli oma tegemised lõpetanud toetas tema ka ennast minu kõrvale istuma. Tal oli hirmus suur suhtlemisvajadus, aga kahjuks oli tema inglise keele oskus sama piiratud nagu minul araabia keele osas. Lõpuks arvas ta ,et võiksin araabia keele vähemalt algtasemel selgeks saada, mis sellest ,et ma aru ei saa. Tema õpetamismeetod seisnes selles, et pidin kordama häälikuid ja sõnu mis ta mulle ette ütles ja mille tähendusest ma zero protsenti aru sain. Ühesõnaga nalja sai palju ja algul pikana tundunud sõit sujus kiiresti. Päeval kell 3 alustatud teekond lõpeb kell 11 õhtul Damaskuses. Oleme väsinud kuid õnnelikud. Võtame takso ja sõidame oma uude ööbimiskohta.

Eufrat - Jaaber - Rasafa - Hama - Homs - Palmyra (Tadmor)

Jaaberi tsitadell Assadi järve ääres

Rasafa kõrbekindluse varemed

Hama vesiratas

Varahommikul suundume Aleppost itta, et jõuda Eufrati jõe äärde. Jõele on ehitatud endise N6ukogude Liidu abiga tamm, mille taha on paisutatud Assadi järv. Sõit Aththawra linna, mis tammi juures asub, võtab aega umbes 2 tundi. Linnas on siiani tunda nõukogudeaegset hõngu iseloomulike paneelmajade ja autode näol. Meie arvates on see linn kole ja segadusseajav. Linn ehitati selleks, et majutada inimesi, kes siin tammi ehitamise ajal töötasid. Hiljem, kui tamm valmis sai anti korterid neile, kelle majapidamised jäid ülespaisutatud Assadi järve alla. Tamm ise on range sõjaväelise kontrolli all. Jälle tahetakse näha passe ja meie autojuhilt uuritakse sõidu eesmaärgi kohta. Turvakaalutlustel on tammi pildistamine keelatud. Nii saamegi lihtsalt üle tammi sõita ja arvatavat jõge imetleda, sest seda vett mis tammist läbi lastakse pole just sugugi palju. Assadi järve näeme paremini Jaaberi tsitadelli juurest. See on suur tellistest ehitis kõrge künka otsas, mis nüüd, ilmselt järve tekitamise tõttu saarel asub. Saar on ühenduses maismaaga, et ligipääs tsitadellini kergem oleks. Vaade massiivile on võimas, kuigi sellest pole just palju alles jäänud. Peamiselt välissein ja ääretornid. Siin saab jalutada mõnel platvormil ja kogu selle massiivi otsas, kuhu tippu on püsti pandud Pisa tornile sarnane viltune vaatetorn. Väga hõredate redelipulkade tõttu on sinna sissesaamine võimatu, kui sul just pole Peeter I-se mõõtu sammu. Tsitadellist lahkudes peame veel äsja ärganud turismipolitseile end tutvustama ja passe näitama, kuna riik tahtvat teada, kes selles kohas üldse käivad.Järgmine peatuskoht on Rasafa kõrbekindluse varemed. Tee sinna kulgeb pikalt-pikalt üle igava liiva ja tühja välja ja kerkib miraazina järsku tee kõrvale. Umbes poolehektarine maa-ala on ümbritsetud kaitsevalliga, mille sees mõned säilinud varemed ja künkad on. Ka nende küngaste all võib veel miskit asuda. Mõned veetsisternid on liiva ja savi alt juba leitud. Need on suured, ligi 7 meetri kõrguste seinte ja sammastega reservuaarid, kus hoiti vett. Sellest kogusest oleks jätkunud tervele asulale 2 aastaks. Ka mõnel pool mujal on maa järgi andnud ja tekkinud sügavad augud. Neid pole veel inimesed jõudnud niipalju prahiga täita, et sinna ohutult uudistama minna annaks. Kummaliseks teeb asja see, et kogu kompleks on ehitatud marmorist ja meie mõistus seda kinni ei võta, kuskohast seda materjali nii palju sealt savi ja liiva keskelt võtta on olnud.Pärastlõunal suundume Al Mansurasse, kust peame iseseisvalt edasi saama. Valikuid on mitmeid, sõltuvalt transpordi saamise kiirusest. Esimene variant on Hama ja teine otse Palmyrasse. Meie õnnetuseks ükski buss lähiajal ei välju. Kella kolmeks oleks küll kohti, aga see tähendaks tunnipikkust ootamist. Ka autojuht otsib võimalusi ehk on keegi on kuhugi lõunapoole sõitmas ja võiks meid ühes võtta. Järsku kihutab meie poole auto, mille juht läbi lahtise akna hüüab "Palmyra, Palmyra". Arvates, et paremat varianti niipea pole saabumas lööme käed ja asume Palmyra poole teele. Meie uus sohver uurib ka edasiste plaanide kohta. Kui, aga selgub, et meil on soov Hamat külastada, teeb ta kohe ettepaneku ka sealt läbi sõita. See teeks meie teekonna ligi kaks korda pikemaks, kui otse Palmyrasse minna. Plaanid ümber vaadatud kihutamegi tuhatnelja ohtlike ja ohutute olukordadega vaheldumisi 150 km tunnikiirusega Hama poole. Sisulise liikluse puududes polegi nendel teedel mõtet aeglasemalt sõita. Tee on suhteliselt igav, sest peale liiva- ja saviküngaste pole midagi eriti näha. Meie teejuhilt oleme teada saanud, et sel nädalavahetusel kui me Palmyras oleme on linna tabanud turistide tulv. Põhjuseks on seal toimuvad hobuste ja kaamelite võiduajamised. Süüria president peaks ka isiklikult seal kohal olema. Etteruttavalt niipalju, et tänu sellele sündmusele saab Palmyrast Damaskusesse tulek meie jaoks üks „kolgata tee”. Ainult et risti ja viletsuse asemel on meil meie seljakotid ja väsimus.Hamas vaatame noriasid ehk vanu vesirattaid. Need on suured, 20-meetrise läbimõõduga puust labadega rattad, et vett paremini suunata vajalikku kohta. Kuna veetase on madal siis need rattad , mida me näeme kahjuks ei tööta. Kohalikud lapsed on aga nõuks võtnud üks neist ikka liikuma saada. Nad tradivad ratta otsas agaralt siia-sinnapoole ja arhitektuurimälestis hakkabki suure krigina saatel liikuma. Kuna õhtupimedus hakkab vaikselt lähenema ja sõita on veel ligi 300 km. eii viida me siin kaua aega ja asume jälle teele. Autojuht tahab veel käia ühe tuttava juures hotellis, et võtta kerge eine. Hotell rabab meid järjekordse üllatusega, mis on riiulilt vastu vaatav värske eestikeelne GoTraveli reisiajakiri. Täitsa hämmastav, et keegi on nõuks võtnud Eestit veidigi mujal maailmas promoda. Meie teeme seda samamoodi. Kanname seljakottide küljes Eesti lippu, räägime omavahel eesti keeles ja jagame meie peatuskohtades toredatele inimestele Eestit tutvustavaid materjale ja „Kalevi” shoklolaadimünte. Meie välimus ja lipukesed on meid juba mõnelgi korral reetnud. Tänu lipukestele tuleb tihti aru anda, kust pärit oleme. Kohalikud enamasti ei tea, mis on Eesti ja kus ta asub. Väga üksikud teavad meid läbi meie suhete Venemaaga. Kui öelda, et Skandinaavia kandis, toob see näole mõningase selguse.Hamast edasi kihutame Homsi poole, mis on Süüria suuruselt kolmas linn, kust võtame kursi Palmyra suunas. Päike on loojunud ja pimedus tungib peale. Enne lõplikku päikesekiirte kadumist jõuame veel kõrbes fotopeatuse teha ehk "Japanese moment", nagu meie autojuht tabavalt tähendab. Kiirus läbi pimeduse ja kõrbe Palmyrasse liikudes pole sugugi väike. Kohati kisub see jälle sinna 150 km kanti. Üle konarlku tee sõites tekib kohati lendamise ja turbulentsi tunne.

Surnud linnad Apamea - Serjilla - Al Bara - Ruweiha - Jerada - Aleppo

Hommik algab jällegi väga vara. Esiteks imaami palvehüüd ja siis veel meie soov jõuda ühe päevaga palju ära näha. Oleme oma teejuhiks leidnud ühe kohaliku, kes meile oma autoga retke surnud linnadesse organiseerib. Päev tuleb kiire ja tegus, sest õhtuks on soov ka Aleppo tsitadelli seestpoolt näha.Surnud linnad kujutavad endast suuri kiviehtiste varemeid mõningatel puhkudel ka päris terveid hooned. Üldiselt pole neis enam mingeid elutegevuse märke, kuid tegelikkus näitas meile hoopis midagi muud. Alustame kõige kaugemast kohast, et siis Aleppole lähemale tulla.
Apamea (häälduse järgi Afamia) asutati aastal 300 e.Kr. Linna hiilgeaegadel elas siin ligi pool miljonit inimest. Praegu on linnast järele jäänud 2-3 km pikkune kivikattega peatänav, mille ääres kõrguvad võimsad sambad. Kogu seda ajaloolist paika ümbritseb kohalike põllu- ja heinamaa. Sugugi üllatav pole, kui siit kitsed või muud koduloomad üle jooksevad. Hommikul vara oli lahe olla, sest segavaid turiste ja lõõskavat päikesekuumust veel polnud. Etteruttavalt niipalju, et selle retke ajal kohtasime vist ainult kahte hinge, keda turistiks nimetada saab. Kogu seda vaikust ja rahu katkestas äkki punnvõrride lärm, mis meie poole lähenes. Kui kõige kiirem oli meieni jõudnud hüppas sealt maha üks kohalik ja Jürgenveberlikult võlus ta oma hõlma alt välja igasugu luitunud postkaarte ja tuhmunud meenemünte. Omasõnutsi oli ta need viimased ise siitsamast leidnud. Kuna me ta pakkumise vastu erilist huvi üles ei näidanud, siis sõitis ta tuldud teed tagasi. Järjepanu käisid meid ära rääkimas kõik temaga kaasas olnud ärihaid. Nende suureks kurvastuseks nad meie arvel oma pere eelarvet kasvatada ei saanud.Kui olime jõudnud oma retkega poolele teele, märkasime kivil istuvat vanameest. Nähes meid viipas ta meile ja kutsus enda juurde. Ta tervitas meid ehtaraablaslikult st. põsemusi vasakule-paremale-vasakule. Kuna ta võõrkeeli ei vallanud, siis temaga suurt juttu teha ei saanud. Küsisime luba paar pilti teha ja läksime jälle oma teed.
Serjilla – Siin on säilinud kõige rohkem ehitisi kõigist Süüria surnud linnadest. Rooma saunad, kirik, elumajad kõrguvad omas mitte küll täielikus hiilguses. Linna õitseaegadel oli siin veinitööstuse keskus. Ühe sauna põrandalt on leitud ka suur mosaiik, mille vanust võib arvutada aastast 473.
Al Bara – Teadaolevalt on seda linna mainitud juba neljandal sajandil. Sel ajal toodeti siin oliiviõli ja veini. 5-6 sajandil sai Al Barast suurim Bütsantsi linn siin piirkonnas. Praeguseks on selle koha kohalikud põllumehed täielikult okupeerinud. Varemete ja püramiidikujuliste katustega majade vahele on tekitatud suured oliivisalud.
Ruweiha – See linn üllatas meid natukene teise kandi pealt, kui oleks osanud arvata. Linn nagu linn ikka, aga see polnud mitte surnud. Elutegevus käis siin täie hooga. Varemetesse olid end sisse seadnud beduiinid kogu oma majapidamise ja pudulojustega. Kitsed, hobused, kuked, kanad, koerad – kõik jooksid siin vabalt ringi. Kõige krooniks oli satelliidiantenn, mis ühe hoone jalamilt taeva poole vaatas. Hiljem saime teada, et omavoliline elamine ja tegevus surnud linnades on väga suureks probleemiks.Jerada – Nagu Ruweihas on ka siin kasutuskõlblikud hooned kõrvaloleva küla asukate poolt okupeeritud. Siia on rajatud kõikvõimalikud abihooned ja isegi laudad pudulojustele. Hästi on säilinud vaatetorn ja Bütsantsiajastu katedraal 5-dast sajandistViimase linna külastamise ajal hakkas juba tekkima üledoosi oht suurte kiviehitiste, sammaste ja varemete suhtes. Mõruda maigu tänasele retkele surnud linnadesse jätab kohalike hoolimatus ja suhtumine oma suurimasse varandusse mis neil on. See on koht, mis lausa elab, kõnnib ja hingab ajaloo peal. Samuti olime siin ühe ebatavalise käitumismudeli tunnistajateks, mis mind esialgu sõnatuks tegi. Nimelt märkasime varemete vahel üht kurnatud ja väsinud vanakest. Ilmselt oli ta suure kuumuse eest varjulises kohas jõudu kogumas. Ta osutas oma kätega suu peale ja me saime aru, et tal on janu. Ulatasime talle oma veepudeli ja ta jõi sealt mõned sõõmud. Kummaline oli joomistehnika, mida me ka hiljem kohtasime. Ei sel ega ka järgmistel kordadel ei puutunud jooja suu ja huuled kordagi vastu pudeli suuet. Tundus nagu ta valas vett endale kurku. Oli see hügieenist või viisakusest jäigi meile saladuseks.

Tänu targalt valitud tempole jõudsime Alepposse valges tagasi. Lootsime jõuda ka Aleppo kuulsamasse vaatamisväärsusesse – tsitadelli. Tundub et see ehitis on Aleppo linna au ja uhkus - süda ja hing. Näha oli palju inimesi - eriti kohalikke. Kõik olid siia päikeseloojangut nautima tulnud. Nagu tsitadellid ikka asub ka see ehitis linna keskel kõige kõrgema koha peal. Ehitis on nagu mesitaru oma keerukate käikude ja süsteemidega. Pikapeale muutuvad kohalikud noored väga tüütavaks. Nad tahavad, et me neid pildistaks ja tagatipuks on neil soov veel ennast koos meiega pildile saada. Mingil hetkel on meie taga juba terve järjekord. Tekkinud on kummaline tunne, kes nüüd keda või mida vaatama tuli. Imret peeti koguni Enrique Iglesiaseks, hea et veel autogramme ei küsitud.Õhtul läksime veel viimast korda linna peale, sest homseks jätame selle koha ja suundume Eufrati jõe äärde. Korraks sattusime me linnas kohta kust me omapeaga ei osanud enam tagasiteed leida. Uurisime kaasavõetud linnakaarti ja korrga seisis meie ees üleni kollases mees. Ta oli sõna otseses mõttes kollane. Kaabu, ülikond, lips, triiksärk, solid isegi kingad. Tagatipuks helistas ta veel kollase mobiiltelefoniga. Ta juhatas meile õige suuna kätte ja kadus sama äkki nagu oli meie ette ilmunud. Me olime nii suures hämmingus, et ei mäletanud enam midagi mis ta meile seletanud oli. Oli ta päikesekummardaja või võitööstur see jäigi saladuseks. Kahju et fotokas polnud töövalmis. Aleppo on väga tore ja sõbralik linn. Olen kindel, et tulen siia veel kunagi tagasi.

Aleppo

Hommikul on kohustuslikuks äratuselemendiks jällegi muessini palvelekutse. Kuna selline äratusstiil meid juba nädalajagu saatnud on, siis hakkame sellega tasapisi harjuma. Võimalik, et koju jõudes tunneme esimestel hommikutel isegi puudust sellest. Me ei lase enam sellest segada ja lubame veel mõned tunnid puhkust. Meie hotellis pole hommikusööki ette nähtud ja me peame ise leidma kohta einestamiseks. Põhjus miks hommikusööki ei serveerita on inimlik ja mitte võõras. Nimelt on hotellitöötajad öösiti kaua üleval. Mängivad kaarte, vaatavad telerit, tõmbavad vesipiipu ja vestleved niisama. See ongi põjuseks miks hommikuti kauem põõnatakse. Söögikohtade tihedust ja lähedust arvestades asub meie öömaja väga heas kohas. Otsustame seekord loobuda euroopalikust hommikusöögist ja proovida hommikueinet kohalike moodi nn. köök-toidutoas. Kahhelkividega pisike ruum, kuhu sisenedes tervitab meid rõõmsameelne kokk, auravad kastrulid, mõned söögilauad, toolid ja loomulikult president ise - kelle pilt seinal ripub. Meie valiku lihtsustamiseks võtab kokk pottidelt kaaned, segab kulbiga ja näitab, mida tal pakkuda on. Nii polegi meil täna tõlki vaja. Valikus ei tulnud kahetseda. Toitev hommikusöök - kausitäis riisi, lihakaste ubadega, salat, leib ja ülimagus tee - kõik kokku 15 krooni.
Edasi läheme linnaga tutvust tegema. Täna plaanime külastada Aleppo tsitadelli, kuid selgub, et see on hoopis teisipäeviti kinni ja sisse meid ei lasta. Ei jäägi muud üle, kui külastada mosheed, tutvuda kohaliku turu (souki) kaubavalikuga ja niisama vanalinnas ringi jalutada. Souki tänavad on kümneid kilomeetreid pikad, kulgevad risti - põiki ja on kaubavaliku järgi tsoonideks jaotatud. Väärismetallid, kangad, riided, jalanõud, vaibad, parfümeeria, käsitöö, maitseained, liha, puu- ja juurviljad, maiustused .... see on väike osa mis siin osta saab. Sekundiks seisma jäädes palutakse sind poekesse sisse ja tekitatakse sinus vastupandamatu ostusoov. Nii lahkume sealt päris mitme ostuga. Vanalinnas teeb fotoaparaat kõik lapsed kohe elevaks, kes käivad kui uni järel ja lunivad pilti. Mõni saadab meid järjekindlalt ja näitab õigeid tänavaotsi kätte. Täiskasvanud on pildistamise võimalusest samavõrra huvitatud, naeratavad, poseerivad ja üks härra sikutab meid varrukast ka oma koduhoovi ülejäänud peret jäädvustama. Suure tiiruga jõuame lõpuks tstadelli juurde tagasi, kus välikohvikusse sisenedes õnnestub järjekordsed ustavad fotojüngrid maha raputada.
Ärid ja poekesed on linna tänavad omavahel ilmselt ära jaotanud. Igal tänaval müüakse ühtliiki tooteid. Vaibad, meesteriided, tehnika, autokummid, õmblusmasinad, kangad – igal tänaval oma kaup. Aga tegelikult, tuleb välja, et osadel poodidel on ka laiem tegutsemishaare. Viimase päeva õhtul üritame meeleheitlikult leida kohta, kus raha vahetada. Jõuame kättenäidatud tänavale, käime selle risti - põiki läbi, vaatame ustest ja aknedest sisse ja kuidagi ei leia seda õiget kohta. Lõpuks tuleb välja, et valuutavahetus asub ühes toidupoes. Ja nii ongi - mahlapakkide ja tomatikonservide vahel asub suur nõukogudeaegne massiivne kirjutuslaud, millel on suured sahtlid laegastega. Loomulikult saab siin vahetada kõiki tuntud valuutasid. Meie suureks üllatuseks ka rootsi ja norra kroone.

Arwad - Ugarit (Ras Shamra) - Aleppo

Vahemeri

Mehed - Tartu pole enam kaugel

Arwad

Ugariti tähestik

Nagu ütleb vanasõna on hommik õhtust targem. Hommikuks on toimunud meie plaanides väikesed muutused. Mitte kaugel linnast asub Süüria ainus saar Arwad. Kui me juba siin oleme, siis oleks patt mitte saarele minna.Retk ssaarele toimub väikestel kalapaatidel ja sõit sinna kestab 20 minutit. Saarele saamiseks tuli ette näidata ka pass. Tulevikus saab passi ettenäitamine juba loomulikuks protseduuriks liikumisel linnade vahel. Arusaamatuks jäi selle vajalikkus, sest saarelt naastes ei kontrollinud meid enam keegi. Ametlikult oleme praeguse hetkeni saarel.Saar on maksimaalselt maju täis ehitatud. Tänavad on väga kitsad. Eksida on võimatu, sest nõutult seisma jäädes juhatatakse sind kohe kohaliku poolt õigele rajale, mis enamasti viib meid saare keskel asuva kindluseni või sadamani. Täpsustamata andmetel elab siin alaliselt 1000 inimest. Saare läänekallast kaunistasid foiniiklaste kaitsevallid Vahemere tormide eest. Samuti ei lasknud nad saarel tekkinud prügi merre tungida. Prahti vedeleb igal pool, kuigi majaseintel ilutsevad kirjad "Sanitation is worshiping" ja "Keep Arwad the jewel of the coast". Kahjuks kohalikele need teated ilmselt ei mõju.Tagasisõit meenutab kaadrit filmist „Mehed ei nuta”, kus pakid on vööris, laevuke puupüsti rahvast täis ja kapteniks noor junga. Istuda võib kõikjale, meie kohad on paadininas otse kapteni vaatevälja ees. Noor kapten ei lase sellest end häirida ja toob laevukese kindlalt mandrile tagasi. Kuna saarelkäik polnud meie algses plaanis ette nähtud pidime järgmisesse kohta jõudmiseks kasutama kiiremat transporti. Taksosõit Latakiasse oli 90 km pikk, kestis alla tunni ja maksis 1000 kohalikku raha ehk 210 eeku. Kuna olime eelnevalt oma eelarvega mõistlikult ümber käinud, siis ei olnud see kulutus meile kurjast. Lattakiast oli meil plaan edasi minna Ugariti (Ras Shamra) linnriigi varemete juurde. Ühe takso pealt sokutati meid jälle osavalt teise peale. Seal istusid kaks kohalikku juba ees. Meie suureks üllatuseks paluti neil lahkuda ja loovutati terve sõiduk meile. Edasi asume õiget kohta otsima. Juht ja tema kompanjon muudkui vaatavad tänavasilte ja kiikavad nõutult meie poole, et kas me oleme ikka õigel teel. Teeviitade ja kohalike abiga jõuame lõpuks õigesse kohta.

Ugarit (Ras Shamra) oli vana-aja linnriik Põhja - Foiniikias (praeguse Süüria aladel). Teada-olevalt kujunes siin välja kiilkirjapõhine alfabeet, mida tõendavad ka arheoloogilised leiud siit. Selle linnriigi õitseaeg oli aastatel 1450 - 1200 e.m.a. Linnas olid olemas templid, paleed ja isegi raamatukogud. Tolle ajastu mõistes tähendas raamat kivitahvlit mille sisse oli raiutud kiri. Praegu laiuvad inna varemed umbes 16 hektari suurusel maa-alal. Turiste on siin jälle väga vähe - ainult mõned kohalikud. Maksimaalselt on säilinud linnamüüride kõrgus 2 m. Kõikjale kuhu silm seletab on näha ainult varemeid.
Plaani järgi peame veel täna õhtuks jõudma rongiga Alepposse. Meil pole õrna aimugi rongi väljumisaegadest. Raudteejaamas olid kõik ajatabelid selles kirjas mida koolis meile ei õpetatud. Numbreid küll oli aga me ei suutnud neid juuresoleva tekstiga vastavusse viia. Jällegi ei jäänud me pikaks ajaks saatuse hooleks. Üks abivalmis kohalik näitas meile kätte õige kassa ja rongi väljumiskoha. Rongini jõudmine oli hullem kui tumma rääkima õpetamine. Kogu kaasasolev pagas otsiti leige põhjalikkusega läbi. Loomulikult tahtis ametnik ka sinu passi näha. Istuda tuleb piletil märgitud kohale kui on oskusi see sealt välja lugeda. Kui aga pole siis küsi kohalikelt abi. Nad aitavad meeleldi. Hiljem selgus veel, et meie kohale oli piletimüüja näpuka tõttu veel teisigi pretendente. Lähtusime põhimõttest - kes ees see mees ja tegime nägu, et ei saa midagi aru. Hiljem lahendas piletikontroll kõik arusaamatused ja mõningase hilinemisega võis sõit alata. Toolid olid mugavad ja suuremad kui vanaema tugitool. Istmeridade vahel on lahedalt ruumi nii jalgadele kui ka pagasi jaoks. Sõit algas hoogsalt, kuid umbes tunniajase liikumise järel jäi rong eitea kus seisma. Seismajäämise põhjust me ei teadnud, aga see kestis umbes 20 min. Kokku oli taolisi seisakuid 3-4 pluss veel peatused. Ühesõnaga oli tegu meie kõige aeglasema liikumisega ühest punktist teise. Kokku võttis see sõit aega 4,5 tundi. Arvestades pileti maksumust ca 16 eeku oli liikumiskiirus ja piletihinhind täiesti tasakaalus. Reisijate hulgas oli inimesi sülelapsest pensionärideni välja. Reisitakse üks ja perekonniti. Tsivilisatsioonist ja igasuguste veidrate ettekirjutustega riigist tulnuna, tundus mulle algul kummaline kohalike ülimalt suur valjuhäälega muusikakuulamise lembus. Kõik kellel oli olemas mobiiltelefon millega sai muusikat kuulata, ei lasknud sellel vidinal niisama taskus lebada. Kohati tundus mulle, et istuks nagu leierkasti sees. Vaguni igast nurgast oli kuulda viisijuppe alates tundmatutest ja hoogsatest araabia keeles kuni lembelauludega läänemaailmast rahvusvahelistes keeltes. Mitte kellelgi - isegi minul või meie ees istuval sülelapsega emal ei tulnud kordagi tahtmist öelda, et jätke juba mu kõrvad jooksevad ei tea mida ja närvid on mul ei tea kus. Taoline ajaviitmisvorm tundus olema siin maal loomulik ja popp, sest see toimus kõikjal. Ainus seletus sellele võis olla teadus-tehniise revolutsiooni jõudmine siiamaile. Veel torkab silma kohalike noormeste äärmiselt kirev ja firmamärki rõhutav riietus. Kõik riided särkidest kuni teksapüksteni on täis läikivaid aplikatsioone ja kirevaid litreid. Kindlasti peab ka suurelt näha olema firmamärk "D&G" Selle sümboli kummardamine paistab igal sammu välja. Loomulikult ei ole need asjad pärit firmapoest ja mitte ka originaalid.

Üks rekord sai veel selle sõiduga püstitatud, sest nii kõrgel maapinnast pole meil veel õnnestunud rongiga sõita. Üks osa raudteest kulges läbi kõrgete mägede. Vaheldusid pikad tunnelid ja väga kõrged raudteesillad. Vaated mägedele olid väga ilusad ja muljetavaldavad.
Aleppo tervitas meid pimedusega. Takso saime raudteejaamast kergelt. Selgus et taksojuht oli oma autosse mõned reisijad (musta kangaga kaetud kogud) leidnud ja jällegi tuli eesistmel istuda kolmekesi. Seekord olin mina see keskmine. Vahepeal kui mõni reisija oli maha läinud otsustas sohver, et sõidab siiski raudteejaama tagasi ja võtab reisi paremaks äratasumiseks vabaks jäänud kohale ühe reisija juurde. Nii tiirutasime mõnda aega kuni lõpuks õnnelikult hotellini saime.
Meie hotell Al Gavaher asub jällegi turismiobjektide strateegilisuse suhtes heal kohal. Ainult et suur ja võimas kellatorn, mis peaaegu meie restorani kohal oli näitas ainult kaks korda ööpäevas õiget aega. Tema näit oli koguaeg 9.55
Meie peatuspaik on ühetärniline budget tüüpi hotell. Seljakotireisijate seas on ka see väga populaarne koht. Inimesi on palju ja erinevatest maadest. Tuba on avar, lisaks vooditele veel üks päevinäinud sohva ja tugitool. Ainuke häda, et vanituppa kuiva jalaga ei saa. Lisaks ei saa me sageli ühele nõule konditsioneeriga, mis lae kohal võimsaid tiire teeb siis kui ise heaks arvab.
Öhtul jõudsime ka linnaga tutvuda. Lisaks oli ka kõht pikast rongisõidust tühjaks läinud. Sedakorda nabisime tänavalt esimese ettejuhtuva inimese, kes oskas meie õnneks inglise keelt üllatavalt hästi. Ta taris meid kohe ühe võileivabaari juurde, ostis meile kohalikud võileivad ja käristas ka coca välja. Ööelu me väga pikalt nautima ei jäänud, kuna tänased päevatoimetused olid võtnud oma osa.