Tuesday, October 7, 2008

Krak des Chevaliers (Qalaat al Hosn ehk Kuningate kindlus) - Tartus

Meie hotell Beibars kindlusest vaadatuna,
Krak des Chevaliers.

Krak des Chevaliers


Hommik algab kukkede kiremise ja miljonidollari vaatega kindlusele meie toaaknast. Otsustame minna kindlusesse varakult, sest ei taha jääda suurtele turistidehordidele jalgu. Sõnades ja piltides pole piisavalt oskusi anda edasi seda, mis see kindlus tegelikult on. Kogu kompleks asub kõrgel mäe otsas ja on umbes kilomeeter pikk ja pool lai. Kõik on väga hästi säilinud. Teadaolevalt langes kindlus ilma lahinguta. Vanust on tal sama palju nagu Tartu linnal. Öeldakse, et kindlusel on neli korrust, kokku tuleb aga umbes 8-9 korruse jagu võlvialuseid ja käike, kuhu annab turnida. Käigud viivad paljulubavasse pimedusse maa alla, kus ümberringi lendlevad nahkhiired. Mööda treppe saab minna ka üles nautima imelisi vaateid ümbritsevatele küladele ja mägedele. Selge ilma korral on siit näha isegi Liibanon. Ringi sibavad sisalikud ja turistid ning jälle avanevad uued käigud ja trepid, kuhu minna saab. Väga palju on siin kohalikke turiste. Täna on reede ja seoses sellega on siinses kultuuris elavatel inimestel vaba päev. Esimeste kontaktidega jääb mulje, et süürlane on palju avatum ja julgem kui tema naaber Liibanonist. Jällegi tehakse juttu ja uuritakse kust pärit oleme. Julgemad avaldavad isegi soovi koos pilti teha.
Teel tagasi kohtasime nelja külalast, kes kohe suurest edevusest end pildistamiseks teeserva üles sättisid nagu orelivuled ja siis lahkelt meile naeratasid. Otsustasime neid premeerida kaasavõetud „Kalevi” shokolaadimedalitega, mispeale lapsed kohe rõõmukilgetega tuppa jooksid. Seda mis nüüd juhtus võib kirjeldada muinasjutust, kus kurjal lohel, kellel pea maha raiuti kohe kaks pead asemele tuli. Sama juhtus ka meie sõpradega, kui majast jooksis suure kisa saatel välja juba kaheksa last. Kuna meil rohkem noosi jagada polnud, andsime ruttu jalgadele valu, jättes laste vanemad olukorda lahendama.Kella ühe paiku on kohal meie tellitud takso millega me suuna Tartuse poole võtame. Tartus on turismi suhtes väheväärtuslik koht. Kuna selle linna nimi meis väikest äratundmist tekitab, siis otsustame ikkagi sealt läbi minna ja linnaga tutvust teha. Tegemist on tähtsa sadama- ja tööstuslinnaga. Siin on olemas vanalinn ja nõndanimetatud kellatorn. Kuuldes sõna kellatorn tuleb silme ette gigantsemat laadi torn mida suur ajanäitaja ehib. Kohalik kellatorn on aga pisike ja meenutas rohkem oma olemuselt laternaposti. Täna on ka Margusel sünnipäev. Otsustasime seda tähistada pidulikuma õhtusöögiga kohalikus restoranis. Valitud restoran osutus meie jaoks liigagi peeneks. Tellitud roog mitte ei tuua, vaid veeretatakse pisikese käruga kohale ja serveeritakse ilusti ette. Siin kordus sama lugu nagu Tripoli restoranis, kus keegi midagi meie soovidest aru ei saanud. Õnneks aitas meid välja üks kohalik ärimees, kes restorani ja siin pakutavat hästi teadis. Tema soovitusel tellime endale kala.
Kuna meil kohalikest kaladest suurt aimu pole, siis juhatatakse meid leti juurde kus need elukad reas lebavad. Valiku teeme samuti visuaalselt ja selleks saab kala nimega barrakuuda. Peene nimega kalast osati valmistada väga maitsev õhtusöök. Isegi luud eemaldati kalast otse meie silme all. Peale jõime Liibanonist pärit „Almaza „ õlut, kuna Süüria enda õlu eriti hea polnud.
Meie hotelli „Shahin” akendest avaneb ilus vaade Vahemerele. Hotelli registreerimisel tuleb täita ka ankeet nagu nõutakse seda igal pool. Nimi elukoht ja muud andmed tuleb kõik kirja saada. Administraator vaatab andmed üle ja teeb siis imestunud näo. Miskit nagu oleks valesti!!! Ta viitab reale sünnikoht ja püüab meile selgeks teha , et sinna tuleks kirjutada oma sünnilinn mitte hotelli asukoha linn. Tänu kaasavõetud pildiraamatule õnnestubki talle lõpuks selgeks teha, et teie linnal ka Eestis nimekaim on.....
Mehe näos ei varja mitte miski tema suurt üllatust.

No comments: