Vahemeri
Mehed - Tartu pole enam kaugel
Arwad
Ugariti tähestik
Nagu ütleb vanasõna on hommik õhtust targem. Hommikuks on toimunud meie plaanides väikesed muutused. Mitte kaugel linnast asub Süüria ainus saar Arwad. Kui me juba siin oleme, siis oleks patt mitte saarele minna.Retk ssaarele toimub väikestel kalapaatidel ja sõit sinna kestab 20 minutit. Saarele saamiseks tuli ette näidata ka pass. Tulevikus saab passi ettenäitamine juba loomulikuks protseduuriks liikumisel linnade vahel. Arusaamatuks jäi selle vajalikkus, sest saarelt naastes ei kontrollinud meid enam keegi. Ametlikult oleme praeguse hetkeni saarel.Saar on maksimaalselt maju täis ehitatud. Tänavad on väga kitsad. Eksida on võimatu, sest nõutult seisma jäädes juhatatakse sind kohe kohaliku poolt õigele rajale, mis enamasti viib meid saare keskel asuva kindluseni või sadamani. Täpsustamata andmetel elab siin alaliselt 1000 inimest. Saare läänekallast kaunistasid foiniiklaste kaitsevallid Vahemere tormide eest. Samuti ei lasknud nad saarel tekkinud prügi merre tungida. Prahti vedeleb igal pool, kuigi majaseintel ilutsevad kirjad "Sanitation is worshiping" ja "Keep Arwad the jewel of the coast". Kahjuks kohalikele need teated ilmselt ei mõju.Tagasisõit meenutab kaadrit filmist „Mehed ei nuta”, kus pakid on vööris, laevuke puupüsti rahvast täis ja kapteniks noor junga. Istuda võib kõikjale, meie kohad on paadininas otse kapteni vaatevälja ees. Noor kapten ei lase sellest end häirida ja toob laevukese kindlalt mandrile tagasi. Kuna saarelkäik polnud meie algses plaanis ette nähtud pidime järgmisesse kohta jõudmiseks kasutama kiiremat transporti. Taksosõit Latakiasse oli 90 km pikk, kestis alla tunni ja maksis 1000 kohalikku raha ehk 210 eeku. Kuna olime eelnevalt oma eelarvega mõistlikult ümber käinud, siis ei olnud see kulutus meile kurjast. Lattakiast oli meil plaan edasi minna Ugariti (Ras Shamra) linnriigi varemete juurde. Ühe takso pealt sokutati meid jälle osavalt teise peale. Seal istusid kaks kohalikku juba ees. Meie suureks üllatuseks paluti neil lahkuda ja loovutati terve sõiduk meile. Edasi asume õiget kohta otsima. Juht ja tema kompanjon muudkui vaatavad tänavasilte ja kiikavad nõutult meie poole, et kas me oleme ikka õigel teel. Teeviitade ja kohalike abiga jõuame lõpuks õigesse kohta.
Ugarit (Ras Shamra) oli vana-aja linnriik Põhja - Foiniikias (praeguse Süüria aladel). Teada-olevalt kujunes siin välja kiilkirjapõhine alfabeet, mida tõendavad ka arheoloogilised leiud siit. Selle linnriigi õitseaeg oli aastatel 1450 - 1200 e.m.a. Linnas olid olemas templid, paleed ja isegi raamatukogud. Tolle ajastu mõistes tähendas raamat kivitahvlit mille sisse oli raiutud kiri. Praegu laiuvad inna varemed umbes 16 hektari suurusel maa-alal. Turiste on siin jälle väga vähe - ainult mõned kohalikud. Maksimaalselt on säilinud linnamüüride kõrgus 2 m. Kõikjale kuhu silm seletab on näha ainult varemeid.
Plaani järgi peame veel täna õhtuks jõudma rongiga Alepposse. Meil pole õrna aimugi rongi väljumisaegadest. Raudteejaamas olid kõik ajatabelid selles kirjas mida koolis meile ei õpetatud. Numbreid küll oli aga me ei suutnud neid juuresoleva tekstiga vastavusse viia. Jällegi ei jäänud me pikaks ajaks saatuse hooleks. Üks abivalmis kohalik näitas meile kätte õige kassa ja rongi väljumiskoha. Rongini jõudmine oli hullem kui tumma rääkima õpetamine. Kogu kaasasolev pagas otsiti leige põhjalikkusega läbi. Loomulikult tahtis ametnik ka sinu passi näha. Istuda tuleb piletil märgitud kohale kui on oskusi see sealt välja lugeda. Kui aga pole siis küsi kohalikelt abi. Nad aitavad meeleldi. Hiljem selgus veel, et meie kohale oli piletimüüja näpuka tõttu veel teisigi pretendente. Lähtusime põhimõttest - kes ees see mees ja tegime nägu, et ei saa midagi aru. Hiljem lahendas piletikontroll kõik arusaamatused ja mõningase hilinemisega võis sõit alata. Toolid olid mugavad ja suuremad kui vanaema tugitool. Istmeridade vahel on lahedalt ruumi nii jalgadele kui ka pagasi jaoks. Sõit algas hoogsalt, kuid umbes tunniajase liikumise järel jäi rong eitea kus seisma. Seismajäämise põhjust me ei teadnud, aga see kestis umbes 20 min. Kokku oli taolisi seisakuid 3-4 pluss veel peatused. Ühesõnaga oli tegu meie kõige aeglasema liikumisega ühest punktist teise. Kokku võttis see sõit aega 4,5 tundi. Arvestades pileti maksumust ca 16 eeku oli liikumiskiirus ja piletihinhind täiesti tasakaalus. Reisijate hulgas oli inimesi sülelapsest pensionärideni välja. Reisitakse üks ja perekonniti. Tsivilisatsioonist ja igasuguste veidrate ettekirjutustega riigist tulnuna, tundus mulle algul kummaline kohalike ülimalt suur valjuhäälega muusikakuulamise lembus. Kõik kellel oli olemas mobiiltelefon millega sai muusikat kuulata, ei lasknud sellel vidinal niisama taskus lebada. Kohati tundus mulle, et istuks nagu leierkasti sees. Vaguni igast nurgast oli kuulda viisijuppe alates tundmatutest ja hoogsatest araabia keeles kuni lembelauludega läänemaailmast rahvusvahelistes keeltes. Mitte kellelgi - isegi minul või meie ees istuval sülelapsega emal ei tulnud kordagi tahtmist öelda, et jätke juba mu kõrvad jooksevad ei tea mida ja närvid on mul ei tea kus. Taoline ajaviitmisvorm tundus olema siin maal loomulik ja popp, sest see toimus kõikjal. Ainus seletus sellele võis olla teadus-tehniise revolutsiooni jõudmine siiamaile. Veel torkab silma kohalike noormeste äärmiselt kirev ja firmamärki rõhutav riietus. Kõik riided särkidest kuni teksapüksteni on täis läikivaid aplikatsioone ja kirevaid litreid. Kindlasti peab ka suurelt näha olema firmamärk "D&G" Selle sümboli kummardamine paistab igal sammu välja. Loomulikult ei ole need asjad pärit firmapoest ja mitte ka originaalid.
Plaani järgi peame veel täna õhtuks jõudma rongiga Alepposse. Meil pole õrna aimugi rongi väljumisaegadest. Raudteejaamas olid kõik ajatabelid selles kirjas mida koolis meile ei õpetatud. Numbreid küll oli aga me ei suutnud neid juuresoleva tekstiga vastavusse viia. Jällegi ei jäänud me pikaks ajaks saatuse hooleks. Üks abivalmis kohalik näitas meile kätte õige kassa ja rongi väljumiskoha. Rongini jõudmine oli hullem kui tumma rääkima õpetamine. Kogu kaasasolev pagas otsiti leige põhjalikkusega läbi. Loomulikult tahtis ametnik ka sinu passi näha. Istuda tuleb piletil märgitud kohale kui on oskusi see sealt välja lugeda. Kui aga pole siis küsi kohalikelt abi. Nad aitavad meeleldi. Hiljem selgus veel, et meie kohale oli piletimüüja näpuka tõttu veel teisigi pretendente. Lähtusime põhimõttest - kes ees see mees ja tegime nägu, et ei saa midagi aru. Hiljem lahendas piletikontroll kõik arusaamatused ja mõningase hilinemisega võis sõit alata. Toolid olid mugavad ja suuremad kui vanaema tugitool. Istmeridade vahel on lahedalt ruumi nii jalgadele kui ka pagasi jaoks. Sõit algas hoogsalt, kuid umbes tunniajase liikumise järel jäi rong eitea kus seisma. Seismajäämise põhjust me ei teadnud, aga see kestis umbes 20 min. Kokku oli taolisi seisakuid 3-4 pluss veel peatused. Ühesõnaga oli tegu meie kõige aeglasema liikumisega ühest punktist teise. Kokku võttis see sõit aega 4,5 tundi. Arvestades pileti maksumust ca 16 eeku oli liikumiskiirus ja piletihinhind täiesti tasakaalus. Reisijate hulgas oli inimesi sülelapsest pensionärideni välja. Reisitakse üks ja perekonniti. Tsivilisatsioonist ja igasuguste veidrate ettekirjutustega riigist tulnuna, tundus mulle algul kummaline kohalike ülimalt suur valjuhäälega muusikakuulamise lembus. Kõik kellel oli olemas mobiiltelefon millega sai muusikat kuulata, ei lasknud sellel vidinal niisama taskus lebada. Kohati tundus mulle, et istuks nagu leierkasti sees. Vaguni igast nurgast oli kuulda viisijuppe alates tundmatutest ja hoogsatest araabia keeles kuni lembelauludega läänemaailmast rahvusvahelistes keeltes. Mitte kellelgi - isegi minul või meie ees istuval sülelapsega emal ei tulnud kordagi tahtmist öelda, et jätke juba mu kõrvad jooksevad ei tea mida ja närvid on mul ei tea kus. Taoline ajaviitmisvorm tundus olema siin maal loomulik ja popp, sest see toimus kõikjal. Ainus seletus sellele võis olla teadus-tehniise revolutsiooni jõudmine siiamaile. Veel torkab silma kohalike noormeste äärmiselt kirev ja firmamärki rõhutav riietus. Kõik riided särkidest kuni teksapüksteni on täis läikivaid aplikatsioone ja kirevaid litreid. Kindlasti peab ka suurelt näha olema firmamärk "D&G" Selle sümboli kummardamine paistab igal sammu välja. Loomulikult ei ole need asjad pärit firmapoest ja mitte ka originaalid.
Üks rekord sai veel selle sõiduga püstitatud, sest nii kõrgel maapinnast pole meil veel õnnestunud rongiga sõita. Üks osa raudteest kulges läbi kõrgete mägede. Vaheldusid pikad tunnelid ja väga kõrged raudteesillad. Vaated mägedele olid väga ilusad ja muljetavaldavad.
Aleppo tervitas meid pimedusega. Takso saime raudteejaamast kergelt. Selgus et taksojuht oli oma autosse mõned reisijad (musta kangaga kaetud kogud) leidnud ja jällegi tuli eesistmel istuda kolmekesi. Seekord olin mina see keskmine. Vahepeal kui mõni reisija oli maha läinud otsustas sohver, et sõidab siiski raudteejaama tagasi ja võtab reisi paremaks äratasumiseks vabaks jäänud kohale ühe reisija juurde. Nii tiirutasime mõnda aega kuni lõpuks õnnelikult hotellini saime.
Meie hotell Al Gavaher asub jällegi turismiobjektide strateegilisuse suhtes heal kohal. Ainult et suur ja võimas kellatorn, mis peaaegu meie restorani kohal oli näitas ainult kaks korda ööpäevas õiget aega. Tema näit oli koguaeg 9.55
Meie peatuspaik on ühetärniline budget tüüpi hotell. Seljakotireisijate seas on ka see väga populaarne koht. Inimesi on palju ja erinevatest maadest. Tuba on avar, lisaks vooditele veel üks päevinäinud sohva ja tugitool. Ainuke häda, et vanituppa kuiva jalaga ei saa. Lisaks ei saa me sageli ühele nõule konditsioneeriga, mis lae kohal võimsaid tiire teeb siis kui ise heaks arvab.
Öhtul jõudsime ka linnaga tutvuda. Lisaks oli ka kõht pikast rongisõidust tühjaks läinud. Sedakorda nabisime tänavalt esimese ettejuhtuva inimese, kes oskas meie õnneks inglise keelt üllatavalt hästi. Ta taris meid kohe ühe võileivabaari juurde, ostis meile kohalikud võileivad ja käristas ka coca välja. Ööelu me väga pikalt nautima ei jäänud, kuna tänased päevatoimetused olid võtnud oma osa.
Aleppo tervitas meid pimedusega. Takso saime raudteejaamast kergelt. Selgus et taksojuht oli oma autosse mõned reisijad (musta kangaga kaetud kogud) leidnud ja jällegi tuli eesistmel istuda kolmekesi. Seekord olin mina see keskmine. Vahepeal kui mõni reisija oli maha läinud otsustas sohver, et sõidab siiski raudteejaama tagasi ja võtab reisi paremaks äratasumiseks vabaks jäänud kohale ühe reisija juurde. Nii tiirutasime mõnda aega kuni lõpuks õnnelikult hotellini saime.
Meie hotell Al Gavaher asub jällegi turismiobjektide strateegilisuse suhtes heal kohal. Ainult et suur ja võimas kellatorn, mis peaaegu meie restorani kohal oli näitas ainult kaks korda ööpäevas õiget aega. Tema näit oli koguaeg 9.55
Meie peatuspaik on ühetärniline budget tüüpi hotell. Seljakotireisijate seas on ka see väga populaarne koht. Inimesi on palju ja erinevatest maadest. Tuba on avar, lisaks vooditele veel üks päevinäinud sohva ja tugitool. Ainuke häda, et vanituppa kuiva jalaga ei saa. Lisaks ei saa me sageli ühele nõule konditsioneeriga, mis lae kohal võimsaid tiire teeb siis kui ise heaks arvab.
Öhtul jõudsime ka linnaga tutvuda. Lisaks oli ka kõht pikast rongisõidust tühjaks läinud. Sedakorda nabisime tänavalt esimese ettejuhtuva inimese, kes oskas meie õnneks inglise keelt üllatavalt hästi. Ta taris meid kohe ühe võileivabaari juurde, ostis meile kohalikud võileivad ja käristas ka coca välja. Ööelu me väga pikalt nautima ei jäänud, kuna tänased päevatoimetused olid võtnud oma osa.
No comments:
Post a Comment