Madaba - Surnumeri - Dana - Shobak

Madaba

Surnumeri

Surnumeri

Dana

Shobak

Täna peaks saama purustatud kaks rekordit meie elus. Külastame paika, mida peetakse kõige madalamaks punktiks maailmas ja saame ulpida maailma kõige soolasemas vees. Meie teele jäävad Madaba, Surnumeri, Dana, Shobak ja õhtuks loodame jõuda Petrani (Wadi Musa külla). Esmalt Madaba, mis on tuntud 6. sajandist pärit geograafilise mosaiikkaardi poolest kohalikus kirikus. Seal on kujutatud Püha Maa kaarti Niiluse deltast Jordani jõeni koos tähtsamate paikadega Piiblist. Osaliselt on mosaiik peidetud vaiba alla, et inimesed seda päris segi ei tallaks. Madaba asub ka suurim kristlaste kogukond Jordaanias. Teel Surnumere äärde sõidame üle Nebo mäe, kuna meie juhi arvates on sealt alla Surnumere orgu laskumine vahvam. Siit Nebo mäelt nägi Mooses Tõotatud maad. Samuti arvatakse, et Mooses on ka siia kuhugile maetud, kuid täpne koht on veel teadmata. Tee Surnumere äärde väänleb ja lookleb üle mäekülgede alla orgu. Laskumine on nii järsk, et kõrvad isegi lukku lähevad. Surnumere vesi on soe ja ilm pilvealune. Madala asukoha ja suure soolaaurustumise tõttu on siin väga niiske. Kaugel ei ole enam see hetk, kui saab tõestust legendile lainete peal hõljumisest ja lehelugemisest vees. Surnumere pindala hetkel on 600 km2 , kuid see väheneb metsiku kiirusega. Põhjuseid on mitmeid: suur aurustumine, järve suubuva Jordani jõe veehulga vähendamine põllumajanduse tarbeks ja uute lõhede tekkimine järve põhja. Kõige selle tagajärjel alaneb veetase keskmiselt 1 meeter aastas. Pessimistlikud arvutused näitavad, et aastaks 2050 seda järve enam pole. Surnumeri on umbes 50 kilomeetri pikkune ja maksimaalselt 17 kilomeetri laiune äravooluta soolajärv. Selle veepind on 412 meetrit allpool Vahemere veepinda. Vesi on kümme korda soolasem kui mistahes ookeanis. Surnumeri on liiga soolane, et seal võiks elada kalad, kuid ta pole siiski päris surnud. Avastatud on baktereid ja vetikaid, mis on kohastunud eluks soolases keskkonnas. Meremuda sisaldab väga palju broomi ja seepärast kasutatakse seda palju meditsiinis ja kosmeetikas. Määrid end mudaga kokku ja mõne aja pärast paistad kümme aastat noorem välja. Eks seepärast saatnud ka Egiptuse kuninganna Kleopatra oma orjad sealset muda otsima. Vetteminekul saab kohe teada väiksematestki kriimustustest kehal, sest ülisoolane vesi ei kohtle neid hellalt. Päeva peale muutub lainetus suuremaks ja soolane vesi kipub silma tulema. Siis on just õige aeg lasta tunda end kümme aastat nooremana. Pealaest jalatallani võõbatakse sind mudaga kokku ja mõne hetkega on tunne, et kümme aastat on turjalt kadunud . Meie eeskuju järgib terve grupp vees ulpivaid vanureid, nii et varsti oln terve rand nagu aafrikast pärit pärismaalasi täis. Puudu on veel sõjakirved ja metsikud lahinguhüüded.Järgmine sihtpunkt on Dana küla. Esmalt sõidame merepinna alusest kõrgusest mööda mägesid ja kanjonit looklevat teed ligi 1500 meetri kõrgusele mägede otsa. Siin üleval on külm ja pilved sõidavad sinust läbi ja katavad kogu vaate. Allpool Dana külas on olukord tunduvalt parem. Õhk on soojem, päike paistab ja pilved ei sega vaadet. Dana oli lihtme mägiküla Ottomani aegadest. See on üsna algupärane ja meenutab oma paljude vanade kivimajakestega onniderägastikku. Kuuekümnendatel aastatel otsustasid enamus külaelanikke kommunikatsioonide, elektri ja transpordi puudumise tõttu lahkuda ja asutasid uue küla mäe peal kulgeva maantee äärde. Tänapäeval on Danast saanud siin ümbruses oleva looduskaitseala keskus. Siit korraldatakse ka matkasi loodusesse. Praeguseks hetkeks külas palju inimesi vist ei ela, sest majad on tühjad ja poollagunenud. Praeguseks on küla ka tuntud turismiobjekt ja siin kohtab väga palju turistide gruppe. Õnneks on meie saabumise hetkel küla segavatest uudistajatest klaar. Kuna matkarajad viivad pikalt mägedest alla orgu ja sinna minek võtaks palju aega, siis jäävad retk ajanappusel tegemata. Kindlasti tuleme me veel siia tagasi, et selle kohaga lähemalt tutvuda. Shobak (Qalat Ash-Shawbak) on suur kindlus 1300 meetri kõrgusel mäe otsas. Kindlus on rajatud 1115. aastal tolleaegse Egiptusest Süüriasse kulgeva tee äärde. Teistest Jordaania kindlustest see suurt ei erine. Kindluse ümber vedeleb palju kive. Torne, müüre, lagesid toetavad kaared ja mitmeid-mitmeid auke, mille kaudu saaks tungida pimedusse, kui vaid taskulamp kaasas oleks. Hetkel käivad ka siin restaureerimistööd, mille lõppu niipea näha pole. Ümbritsevates mägedes on näha palju koopaid, kus vanasti elati. Praeguseks on inimesed küladesse ümber kolinud ja koobastes enam erilist elutegevust ei paista.Enne pimedat jõuame õnnelikult Wadi Musa külla, kus asub meie hotell ja Petra kaljulinna stardipaik. Wadi Musa küla areng toimub puhtalt tänu turistide suurele hulgale, kes saabuvad siia, et külastada Petrat. Hotelli jõudes tabab meid löök allapoole vööd. Hotellitöötaja teatab, et on meie varem broneeritud toad juba uutele klientidele andnud, sest jõudsime liiga hilja. Reisiväsimusest ja päevamuljetest segatuna oli meie regeering tema uudise peale leige. Küsisime temalt teiste hotellide kohta, kuid saime vastuseks, et vabu kohti pole kusagilt mõtet otsida. Uskumata tema juttu ja selgitusi haarasime kotid ja olime valmis lahkuma kui ta rõõmsalt hüüdis – „Don`t worry – It`s just joke”