Bosra

Bosra amfiteater

Bosra

Täna on meil plaanis Bosra külastamine. Bosra asub umbes 100 km. kaugusel Damaskusest lõunas, Jordaania piiri ääres. Sinna saamine pole sugugi lihtne nagu esmapilgul näib. Esmalt võtame takso, et jöuda peatusesse, kust väljuvad bussid lõuna poole. Taksost väljudes oleme jälle hoolitsevate araablaste meelevallas. Meie soov on ilmselt uneliivasegusest pilgust niisamagi välja loetav, sest kohe tullakse ligi hüüetega " Bosra, Bosra " ootamata meie jaatavat vastust tõstetakse meid juba peaaegu täis bussile, millel 2 viimast vaba kohta leidub. Küsitakse jälle passie näha ja sõit algab. Bussisõidu või puhkepausi kohustuslikuks eemendiks on alati termosetäis väga magusat teed. Seda juuakse igal võimalikul vabal momendil ja enamasti seltskonnas. Olgu see siis bussisõidul, tööl, tänaval..... Sõit kulgeb kenasti vahepeal on vaja ainult jõuvett tankida. Kõik kummalised toimingud ja pisiasjad, mis reisi algul kummalised tundusid, oleme tasapisi omaks võtnud. Nüüd ei üllatanud enam ka see, et bussi tangiti töötava mootoriga. Ja miks peakski mootori selleks puhuks välja suretama? Ainult rumalad euronormid nõuavad seda. Peale paaritunnist sõitu jõuame Dara'a-sse, kus tuleb ümber istuda Bosrasse suunduvale mikrobussile. Hetkel väljuval bussil on ainult üks vaba koht ja meil tuleb ootama jääda järgmist. Tee Dara'ast Bosrasse on 38 km pikk ja see sõit võtab aega ligi pool tundi. Ühistranspordis sõitmisel hakkab silma kohalike ülim suhtlemisvalmidus ka kontaktisaamisoskus. See tundub olema nende elu üks koostisosadest. Meil eestis ei hakkaks kunagi võõrad kaasreisijad üksteist kõnetama, kui siis ainult ühe küsimusega ja ühesõnalise vastusega. Siin on see hoopis teisiti. Ma kahjuks ei saanud aru millest nad kõik räägivad, aga teemasid on palju. Nad on osavad suhtlejad ja ärakuulajad.

Jällegi loeb bussijuht meie nägudest välja, kuhu me täpselt minna tahame. Ta peatab bussi täpselt amfiteatri ees ja sõnadeta on selge, et oleme kohal.Bosra oli esimene nabatealaste asundus ja samas ka pealinn. Linna eripäraks on ehitiste tumedad toonid. See tuleneb hoonete ehitusel kasutatud mustast basaltkivimist. Siin asuvat amfiteatrit, mis mahutab kuni 15 000 inimest, loetakse maailma kõige paremini säilinuks omataoliste seas, hoolimata 12 sajandil toimunud maavärinast, mis seda linna väga tugevasti laastas.
Samasuguseid tumedast kividest ehitatud maju võib leida kõikjalt Bosrast. Ei pea olema ajugeenius, et aimata kuskohast see ehitusmatejal pärit on. Isegi suurem osa linnatänavatest on saanud omale uue katte Bosra vanalinnast. Vanalinnas on ka hooned, mis on osalt nii hästi säilinud, et ringi jalutades ja uudistades ei pane tähelegi, kui avastad ennast jälle kellegi koduõuest või majapidamisest. Leidub ka täiesti tühje ja poolikuid maju, kuhu võiks skvottima minna. Nagu vanale linnale kombeks on palju sambaid ja kaari, kõik ikka samast mustast basaldist välja tahutud. Siiski onõige paremini on säilinud amfiteater. Pimedad käigud ja pikad trepid viivad üles istekohtadeni, kus võib kuulata grupi itaalia turistide serenaadi mida võiks iseloomustada teatud koduloomade kontserdina. Käikudes on pimedust kohati nii palju, et liikumisel oleks abiks taskulamp. Amfiteatris turnimine mõjub hästi füüsilise treeninguna. Siit väljudes tabab turiste alaealistest poistest koosnev agressivsete kaupmeeste tulv, kes üksteise võidu suveniire pakuvad. Loomulikult üritatakse pähe määrida ka vanarooma münte, mida nad ise omasõnutsi varemete vahelt leidnud on. Arvatavisti on see tegevus siin mitteametlik, sest mootorratamüra lähenedes jooksevad kõik poisid varemete vahele peitu. Lähemal uurimisel selgub ,et mootorrattal sõidab korravalvur, kelle ülesandeks on seda ebaseaduslikku äritegevust takistada. Tänu suurtele turistide massidele, kes seda kohta külastavad, on ka kohalike hoiak võõraste suhtes ebatavliselt leige või isegi agressiivne.Tagasitee kulgeb sama valemi järgi nagu siiatulek. Algul mikrobussiga Dara´a linna ja sealt ümberistumisega Damaskusesse. Siit saame viimased piletid kohe väljuvale bussile. Seekord sõidame suure liinibussiga, mis väljub kindlal kellaajal. Kassa juures kritseldab ametnik vaevaliselt kummaliste ladina tähtedega meie eesnimed piletile ja teekonnalehelel. Seejärel tormame bussi peale, kus sõidu alguses reisisaatja kõik piletid enda kätte korjab. Islami tava järgi võõras mees ja naine kõrvuti bussis ei istu. Kui juhtub, et satuvadki kõrvuti võõrad erinevast soost inimesed, siis korraldab reisisaatja asjad nii, et kellegi huvid riivata ei saaks. Vajalike vangerduste tarbeks jäetakse alati 4 kohta välja müümata, et neid vajadusel kasutusele võtta.Päikeseloojangu ajaks jõuame tagasi Damaskusesse ja päeva lõpetame Quassiouni mäel, kuskohast avaneb mega vaade peaaegu kogu linnale. Kohalike ja turistide hulgas on see väga polulaarne väljasõidukoht. Nauditakse päikeseloojangut mäeveerel või välikohvikutes istudes, pikniku pidades või juttu ajades. Samuti kohtab inimesi, kes palvehlmeid käes kaugustesse vaatavd ning elatud elule ja tehtule mõtlevad. Loojangu ajaks on siia rahvast on kogunenud palju. Nautimaks head äraolemist on siia üles seatud tänavakohvikud, kus pakutakse värsket puuviljamahla või võimalust vesipiipu popsutada. Õhtul läheme veel linna peale, et kosutada ennast värske granaatõunamahlaga. Suured viljad pressitakse otse sinu silme all mahlaks.Kui ütleme „Teeme ühed tropid”, siis tähendab see siin, et tuli jälle isu värske granaatõunamahla järele.