Reisi alustasime äsja laienduskuuri läbielanud Tallinna Lennujaamast, mis on endiselt tilluke, kuid palju mõnusam ja kaasaegsem kui enne. Meie ooteaega lühendas paar lõbusat seika, mida me enne oma silmaga näinud polnud. Ühtäkki ilmus kuskilt välja suuremat tõugu koer. Tal oli seljas vest millel seisis kiri „TOLL”. Koer nuuskis ootesaalis istmeridade vahel niisama ringi ja see jättis mulje, et ta teeb oma rutiinset tööd. Ühel hetkel, kui neljajalgne riigiteenistuja oli jõudnud ühe istuva daami juurde näitas loom oma olekuga, et on midagi kahtlast avastanud. Ma pole küll enne näinud kuidas narkokoerad reageerivad keelatud ainete peale ja seepärast ei tundunud ka koera reageerimine kummalisena. Ta hakkas niutsuma, liputas sõbralikult saba ja oli väga rõõmus. Esialgu jäi mulje, et loomake on avastatud narkoainetest ennast juba pilve tõmmanud. Koer rebis daami koti enda valdusesse ja hakkas rohkem ekstaasi sattudes seda korralikult tuuseldama. Tema tegevust saatsid heledad nuiksed ja äratundmisrõõm. Kogu etendus kulmineerus leiuga mida ta lõpuks oma lõugade vahel hoidis. Kaugelt vaadates oli tegu mingi leluga mille koer pidi oma teenistusülesande eeskujulikuks täitmiseks üles leidma.
Järgnisel hetkel ilmus aga ootesaali teine neljajalgne. Kahekesi suundusid nad terminali kuhu oli saabunud KLM-i lennuk Amsterdamist. Teadagi miks oli just sellelt lennult saabunute puhul kõrgendatud tähelepanu....
Prahasse jõudsime ettenähtud ajal ja meil jäi ka aega vanalinnaga tutvumiseks. Lend Prahast Beirutisse algas kolmveerandtunnise hilinemisega. Minu suureks üllatuseks oli meie õhulaev puupüsti inimesi täis. Välimuse järgi ja inimeste reisidokumente nähes olid enamus neist eurooplased. Tekkis kohe küsimus mida nad sinna tegema lähevad? Kas tõesti puhkama!!!
Peale kolmetunnist lendu maandusime õnnelikult öises Beirutis. Kohalik aeg nätas uue päeva kolmandat tundi. Tolliformaalsused läksid suhteliselt kergelt, kuid väga aeganõudvalt. Kui järjekord oli meieni jõudnud ärkas tolliametnik oma rutiinist otsekui halvast unest. Nähes Eesti passi ei vaadanud ta üldse minu poolegi, vaid hüüdis abitult oma kolleegi ja tahtis teada misasi see ESTONIA on. Paarimees vaatas lakke ja suunas siis heakskiitva noogutuse oma kolleegi suunas tagasi. Natuke maad eemal oli teine kontrollpunkt, kus tolliametnik sama abitult oma kolleegide poole pöördus nagu esimene, kelle juurest me tulime. See aga andis mõista, et Liibanon on meie jaoks valla. Nii saimegi luba riiki siseneda ilma et keegi huvi oleks tundnud meie plaanide ja identiteedi kohta.
Lennujaamahoonest väljudes tabas meid kohe taksojuhtide parv, kes pakkusid sõitu linna. Pärast mõningast kauplemist hakkas üks juht meile oma autot kätte juhatama kui juba teine tuli uniselt hüüdes "Ok, follow me", mispeale esimene juht ta minema hurjutas. Edasi pakiti meid autosse, mille juht sattus olema suhteliselt vana ja omasõnutsi elanud Beirutis juba 35 aastat. Lõpuks muidugi tuli välja et ta isegi linna ei tunne. Hotell, kuhu meil vaja minna oli asus muidu Beiruti peatänaval. Ometi oli seda meie sohvril raske leida. Keerutasime mööda linna ja lõpuks oli mees nii nõutu, et küsis juhatust siitpoolt ja sealtpoolt tänavat. Kõik seletasid lahkelt midagi ja meie muudkui sõitsime, aga kohale ikka ei jõudnud. Pakkusime talle võimalust, et hotelli saab ka helistada. Mobiiltelefoni härra taksojuht muidugi kasutada ei osanud või ei tahtnud osata. Isegi klahviluku avamine ja numbrivalimine tuli tema eest ära teha. Hiljem järele mõeldes võis see lollimängimine olla trikk, et mitte endale arvet tekitada. Lõpuks saime telefoni teel ühenduse ja hotellist juhatati taksojuhile kuhu tulla. Taksojuht vajub veelgi enam näost ära ja teatab, et see hotell asub üldse linnast väljas ja meil tuleb juurde maksta. Või no mitte päris väljas, aga väga-väga äärelinnas. Unesegasele inimesele võib ju igasugu pakkumisi teha peaasi, et kiirelt voodisse saaks. Tegime talle selgeks, et hind oli algul kokku lepitud ja pealegi oli ta meie hotelli aadressist enne teadlik. Keerutame sihitult mööda varahommikusi linnatänavaid ringi kusjuures mõnest kohast juba teist korda ise aimates olukorda, et taksojuht ei saa üldse aru kuhu tuleb sõita. Korraga märkan ma ühe hoone seinalt tuttavat nime ja karjatan STOPP!!! Kähku antakse mainale tagurpidikäik ja veeremegi oma lihtsa ja tagasihoidliku hotelli ette. Kell oli juba viiendal hommikutunnil kui lõpuks magama saime.
Järgnisel hetkel ilmus aga ootesaali teine neljajalgne. Kahekesi suundusid nad terminali kuhu oli saabunud KLM-i lennuk Amsterdamist. Teadagi miks oli just sellelt lennult saabunute puhul kõrgendatud tähelepanu....
Prahasse jõudsime ettenähtud ajal ja meil jäi ka aega vanalinnaga tutvumiseks. Lend Prahast Beirutisse algas kolmveerandtunnise hilinemisega. Minu suureks üllatuseks oli meie õhulaev puupüsti inimesi täis. Välimuse järgi ja inimeste reisidokumente nähes olid enamus neist eurooplased. Tekkis kohe küsimus mida nad sinna tegema lähevad? Kas tõesti puhkama!!!
Peale kolmetunnist lendu maandusime õnnelikult öises Beirutis. Kohalik aeg nätas uue päeva kolmandat tundi. Tolliformaalsused läksid suhteliselt kergelt, kuid väga aeganõudvalt. Kui järjekord oli meieni jõudnud ärkas tolliametnik oma rutiinist otsekui halvast unest. Nähes Eesti passi ei vaadanud ta üldse minu poolegi, vaid hüüdis abitult oma kolleegi ja tahtis teada misasi see ESTONIA on. Paarimees vaatas lakke ja suunas siis heakskiitva noogutuse oma kolleegi suunas tagasi. Natuke maad eemal oli teine kontrollpunkt, kus tolliametnik sama abitult oma kolleegide poole pöördus nagu esimene, kelle juurest me tulime. See aga andis mõista, et Liibanon on meie jaoks valla. Nii saimegi luba riiki siseneda ilma et keegi huvi oleks tundnud meie plaanide ja identiteedi kohta.
Lennujaamahoonest väljudes tabas meid kohe taksojuhtide parv, kes pakkusid sõitu linna. Pärast mõningast kauplemist hakkas üks juht meile oma autot kätte juhatama kui juba teine tuli uniselt hüüdes "Ok, follow me", mispeale esimene juht ta minema hurjutas. Edasi pakiti meid autosse, mille juht sattus olema suhteliselt vana ja omasõnutsi elanud Beirutis juba 35 aastat. Lõpuks muidugi tuli välja et ta isegi linna ei tunne. Hotell, kuhu meil vaja minna oli asus muidu Beiruti peatänaval. Ometi oli seda meie sohvril raske leida. Keerutasime mööda linna ja lõpuks oli mees nii nõutu, et küsis juhatust siitpoolt ja sealtpoolt tänavat. Kõik seletasid lahkelt midagi ja meie muudkui sõitsime, aga kohale ikka ei jõudnud. Pakkusime talle võimalust, et hotelli saab ka helistada. Mobiiltelefoni härra taksojuht muidugi kasutada ei osanud või ei tahtnud osata. Isegi klahviluku avamine ja numbrivalimine tuli tema eest ära teha. Hiljem järele mõeldes võis see lollimängimine olla trikk, et mitte endale arvet tekitada. Lõpuks saime telefoni teel ühenduse ja hotellist juhatati taksojuhile kuhu tulla. Taksojuht vajub veelgi enam näost ära ja teatab, et see hotell asub üldse linnast väljas ja meil tuleb juurde maksta. Või no mitte päris väljas, aga väga-väga äärelinnas. Unesegasele inimesele võib ju igasugu pakkumisi teha peaasi, et kiirelt voodisse saaks. Tegime talle selgeks, et hind oli algul kokku lepitud ja pealegi oli ta meie hotelli aadressist enne teadlik. Keerutame sihitult mööda varahommikusi linnatänavaid ringi kusjuures mõnest kohast juba teist korda ise aimates olukorda, et taksojuht ei saa üldse aru kuhu tuleb sõita. Korraga märkan ma ühe hoone seinalt tuttavat nime ja karjatan STOPP!!! Kähku antakse mainale tagurpidikäik ja veeremegi oma lihtsa ja tagasihoidliku hotelli ette. Kell oli juba viiendal hommikutunnil kui lõpuks magama saime.
No comments:
Post a Comment