Byblos (Jbeil)
Byblos (Jbeil)Täna on plaanis jõuda meie reisi kõige kardetavasse sihtkohta – Tripoli. Mõned kuud tagasi oli seal toimunud pommiplahvatus mis hävitas terve bussi ja surmas 14 inimest. Beirutist saime teistelt ränduritelt teda, et karta ei tasu ja võib julgelt minna. See lisas julgust meie plaanile, mille kordaminekus me sugugi kindlad polnud. Teel Tripoli on plaan külastada Jeita koopaid ja Byblose (Jbeili) linna varemeid ja tsitadelli.
Jeitasse läheme liinbussiga. Busijaam on meie õnneks hotelli kõrval. Kui me kohale jõuame on buss parasjagu ees ja valmis kohe liikuma. Laseme ennast õiges teeotsas maha poetada ja juba on meil vastas taksojuhid, kes lahkelt su oma ekipaazhi peale kutsuvad, et vajalikku kohta toimetada. Üldiselt on nii, et kuskil pole võimalik ilma hooleks jääda. Taksod, bussid või juhuslikud autod lihtsalt nopivad su esimesel võimalusel üles. Võtame takso lepime hinnas kokku ja alustame teekonda mägedesse. Ilma transpordita oleks olnud väga raske seljakotiga mäest üles rühkida. Tee koobastesse läheb rannikult ülesmäge sisemaa poole, mis on pika ja järsu tõusuga. Koopad on väga ilusad, suured saalid on täis stalagmiite ja stalagtiite. Kohati tekib tunne nagu oleks mõne eluka kõhus. Ainult ringilendlevad nahkhiired ja Indiaani Joe „Tom Sawyeri” filmist on veel puudu. Koobastel on 2 suurt saali, alumine ja ülemine. Alumine saal on vahvam, kuna seal toimub kogu liikumine paadiga maa-alust jõge mööda. Pildistamine on siin kahjuks keelatud. Päris palju kohtame ka kohalikke, kes seda imet kaema on tulnud.Koobastest laseme end tagasi tuua sama teeotsa peale, kus bussist maha astusime. Otsemaid on kohal pisike mikrobuss, mis meid edasi Jbeili viib. Inimeste rohkuse tõttu polnud kohati võimalik isegi bussiust kinni panna. Ega polnud vaja ka, sest väljas oli küllaltki kuum ja mõnus tuuletõmme mõjus värskendavalt. Sellistes oludes liikusime 20 km ja mitte aeglaselt. Jällegi poetatakse meid suure kiirtee ääres maha, et omal jõul varemeteni jõuda. Kuna tornid juba tee äärest paistavad ei pea me paljuks sellle teekonna jala ette võtta. Mõne aja pärast pakutakse meile küüti millest me sihtkoha lähedusele viidates ära ütleme. Jbeilis käime läbi koustusliku programmi - Byblose varemed ja tsitadelli, viimane ongi kogu kompleksist ainsama püsti jäänud. Eelneb muidugi ka suur vanade majade rajoon, mis on muudetud Anne turu taoliseks kauplemiskohaks, kui kauba valikut silmas pidada ja seedrimännid välja arvata.Et edasi Tripoli saada tuleb taas maanteele tulla. Küsime veel igaks juhuks kohalikelt tudengitelt juhatust Tripoli saamiseks, kes ka seal samas bussi ootavad. 10 min ootamist ja oleme nende abiga õige bussi peal. Jbeilist on Tripoli 40 km sõita. Meie sõit toimub triiki täis bussis, kus enamus reisijaid magavad ja kassiir-reisisaatja kõlgub lahtisest uksest sisse-välja. Kui meid abistanud tudengist sõber lahkub, jõuab ta veel hüüda, et on meie eest ka maksnud. Imestus teeb tummaks. Tripoli jõudes tuleb kassiir-reisisaatja meiega rahaasju õiendama ja siis selgub, et liiga vähe sai makstud. Teised reisijad kukuvad kohe seletama, et poiss ju maksis meie eest samuti, aga reisisaatja ei jäta jonni ja lõpuks on keegi veel otsustavalt nõus meie edasise reisi kinni maksma. Meid loomulikult sellesse vestlusesse ei segatagi. Ainult teised reisijad patsutavad lahkelt õlale ja ütlevad "Welcome to Lebanon". Kui hakkame bussist maha astuma, teatab reisisaatja, et peaksime ikka reisi eest maksma ka. Me küll räägime, et juba 2 inimest on meie reisi kinni maksnud, aga leitakse et ikka on natuke puudu. Ütleme, et meil pole dollareid, me oleme Eestist ja meil dollareid seal polegi. Peale väikese lisatasu maksmist lubatakse meid lõpuks välja. Me ei jõua veel kõigest sellest toibuda, rääkimata kottide selgasaamisest, kui meiega tuleb juttu tegema üks kirevas särgis vanahärra. Ta töötab kohalikus turismiinfos giidina ja on väga rõõmus, turistide kui harva nähtuse üle. Kui me küsime teed oma hotellini, võtab ta meid hoopis näppu ja toob ise kohale. Kokkuvõtteks tõdeme jällegi, et üllatuste ja lahkuse kodumaa on vist siin.....
Jeitasse läheme liinbussiga. Busijaam on meie õnneks hotelli kõrval. Kui me kohale jõuame on buss parasjagu ees ja valmis kohe liikuma. Laseme ennast õiges teeotsas maha poetada ja juba on meil vastas taksojuhid, kes lahkelt su oma ekipaazhi peale kutsuvad, et vajalikku kohta toimetada. Üldiselt on nii, et kuskil pole võimalik ilma hooleks jääda. Taksod, bussid või juhuslikud autod lihtsalt nopivad su esimesel võimalusel üles. Võtame takso lepime hinnas kokku ja alustame teekonda mägedesse. Ilma transpordita oleks olnud väga raske seljakotiga mäest üles rühkida. Tee koobastesse läheb rannikult ülesmäge sisemaa poole, mis on pika ja järsu tõusuga. Koopad on väga ilusad, suured saalid on täis stalagmiite ja stalagtiite. Kohati tekib tunne nagu oleks mõne eluka kõhus. Ainult ringilendlevad nahkhiired ja Indiaani Joe „Tom Sawyeri” filmist on veel puudu. Koobastel on 2 suurt saali, alumine ja ülemine. Alumine saal on vahvam, kuna seal toimub kogu liikumine paadiga maa-alust jõge mööda. Pildistamine on siin kahjuks keelatud. Päris palju kohtame ka kohalikke, kes seda imet kaema on tulnud.Koobastest laseme end tagasi tuua sama teeotsa peale, kus bussist maha astusime. Otsemaid on kohal pisike mikrobuss, mis meid edasi Jbeili viib. Inimeste rohkuse tõttu polnud kohati võimalik isegi bussiust kinni panna. Ega polnud vaja ka, sest väljas oli küllaltki kuum ja mõnus tuuletõmme mõjus värskendavalt. Sellistes oludes liikusime 20 km ja mitte aeglaselt. Jällegi poetatakse meid suure kiirtee ääres maha, et omal jõul varemeteni jõuda. Kuna tornid juba tee äärest paistavad ei pea me paljuks sellle teekonna jala ette võtta. Mõne aja pärast pakutakse meile küüti millest me sihtkoha lähedusele viidates ära ütleme. Jbeilis käime läbi koustusliku programmi - Byblose varemed ja tsitadelli, viimane ongi kogu kompleksist ainsama püsti jäänud. Eelneb muidugi ka suur vanade majade rajoon, mis on muudetud Anne turu taoliseks kauplemiskohaks, kui kauba valikut silmas pidada ja seedrimännid välja arvata.Et edasi Tripoli saada tuleb taas maanteele tulla. Küsime veel igaks juhuks kohalikelt tudengitelt juhatust Tripoli saamiseks, kes ka seal samas bussi ootavad. 10 min ootamist ja oleme nende abiga õige bussi peal. Jbeilist on Tripoli 40 km sõita. Meie sõit toimub triiki täis bussis, kus enamus reisijaid magavad ja kassiir-reisisaatja kõlgub lahtisest uksest sisse-välja. Kui meid abistanud tudengist sõber lahkub, jõuab ta veel hüüda, et on meie eest ka maksnud. Imestus teeb tummaks. Tripoli jõudes tuleb kassiir-reisisaatja meiega rahaasju õiendama ja siis selgub, et liiga vähe sai makstud. Teised reisijad kukuvad kohe seletama, et poiss ju maksis meie eest samuti, aga reisisaatja ei jäta jonni ja lõpuks on keegi veel otsustavalt nõus meie edasise reisi kinni maksma. Meid loomulikult sellesse vestlusesse ei segatagi. Ainult teised reisijad patsutavad lahkelt õlale ja ütlevad "Welcome to Lebanon". Kui hakkame bussist maha astuma, teatab reisisaatja, et peaksime ikka reisi eest maksma ka. Me küll räägime, et juba 2 inimest on meie reisi kinni maksnud, aga leitakse et ikka on natuke puudu. Ütleme, et meil pole dollareid, me oleme Eestist ja meil dollareid seal polegi. Peale väikese lisatasu maksmist lubatakse meid lõpuks välja. Me ei jõua veel kõigest sellest toibuda, rääkimata kottide selgasaamisest, kui meiega tuleb juttu tegema üks kirevas särgis vanahärra. Ta töötab kohalikus turismiinfos giidina ja on väga rõõmus, turistide kui harva nähtuse üle. Kui me küsime teed oma hotellini, võtab ta meid hoopis näppu ja toob ise kohale. Kokkuvõtteks tõdeme jällegi, et üllatuste ja lahkuse kodumaa on vist siin.....
Õhtuks on veel niipalju energiat, et jõuame teha jalutuskäigu linnas. Pealegi nõuab kõht ka oma.
Algul on kuidagi kummaline tunne nagu kõik jälgiksid sind. Beirutis olles ei pööratud valgele turistile erit suurt tähelepanu, kuid siin oleme nagu staarid. Olgugi, et linn on suur, ei suuda me selle rahvamassi sees märkamatuks jääda. Julgemad uudistavad, hüüavad vahetpidamata "Hello", "Welcome". Nähes meie seljakoti külge kinnitatud sini-must-valgeid trikoloore päritakse väga palju meie kodumaa kohta. Siiamaani pole kohanud kedagi kes teaks kus Eesti asub. Kohale hakkab jõudma ka teadmine, et turist on siin väga suur haruldus.
No comments:
Post a Comment