Monday, October 20, 2008

Saida - Beirut



Saida
Hommikul on kogu Bekaa piirkonnas elu seisma jäänud, sest puudub elekter. Hommikusöögi saamisega on meil ka raskusi. Lootusetult käime mööda tänavaid ja otsime kohta einestamiseks. Ühel tänavanurgal näeb meie nõutut olemist üks kohalik ja tahab teada milles asi. Seletame talle oma söögimurest ja peagi palub ta meid oma kohvikusse, kus saab einet valmistada ka gaasipliidil. Must tee värskete piparmündilehtdega ja kõrvale Mankoushé. See on värskelt küpsetatud kohalik leib, mis on kaetud valge Akawi sulajuustuga ja on väga maitsev. Seda toitu nimetatakse ka Liibanoni pizzaks. Hommikusööki nautides ja inimeste sagimist jälgides peatub aeg ja kaob reaalsustaju. Suurim soov oleks jääda siia, kus on alati päike, soojus, abivalmidus ja rõõmsad inimesed. Reaalsusesse maha potsatades ja kõhud täis, alustame oma teekonda Beirutisse. Sõiduaeg saab olema küllaltki pikk, sest ületada tuleb ka mäestik. Tee kulgeb üles-alla mööda mäekülgi. Umbes poolel teel peatatakse meie buss ja kontrollitakse kõikide reisijate dokumente. Veendunud, et meiega on kõik korras, lubatakse teekonda jätkata. Harjumatult palju on reisijate seas sõjaväelasi. Beirutisse jõuame 2 tunniga. Saame aru, et olukord linnas on ärevam, kui me siit 3 nädalat tagasi lahkusime. Kõikjal linnatänavatel on näha püssimehi ja sõjatehnikat. Mõned piirkonnad on tähistatud ja sinna minek on keelatud. Viime oma pambud samasse hotelli, kus me oma esimesed ööd veetsime ja hoolimata ärevast olukorrast, läheme veel lõunapool asuvasse Saidasse (Sidoni). See linnake jääb Beirutist 45 km lõunasse Vahemere rannikule. Linna vaatamisväärsusteks on taastatud vanalinn ja merekindlus. Ka siin tunneme end väga turvaliselt, kuna laigulistes riietes püssimehi liigub kõikjal. Kindlus on väike ja ilmetu ning see asub sadama kõrval meres. Saida vanalinn seevastu mõjub kui muinasjutt. Kogu vanalinnaosa meenutab Tripolis nähtut, kuid on palju värskem. Kitsad tänavad, mida mööda kulgeb souk, sekka ajaloolisi hooneid, kohalike majapidamisi, väljakuid, kirikuid, mosheesid ja saunu. Souk on jälle jagatud müüdava kauba järgi tsoonideks. Käsitöö ja suveniiride poodides käib müük ja tootmine samades ruumides. Osa vanalinnast on läbi elanud uuenduskuuri, nii et kõik on hoopis klantsim, kui me seda mujal näinud oleme. Samuti on majadele pandud uued uksed ja aknad. Kohe on näha, et investeeritud on sellesse ettvõtmisse palju. Tundub, et kohalikud pole siin turiste ammu näinud. Tervitavad, teevad juttu ja oleme samasugused staarid nagu varem Tripolis ja Aleppos. Imre on seekord kohalike arvates Ricky Martin. Õhtupoole jõuame veel veidi Beirutis ringi vaadata. Ka kohalik televisioon tuleb linnas ligi ja pärib, mis me siin teeme. Uuritakse mis meile Liibanonis meeldis ja mida me siit koju kaasa viime. Peagi ongi käes kurb lahkumine juba armsaks saanud paikadest. Viimased tunnid kuluvad hotellis pagasi kohendamisele, riiete vahetamisele, arvete klaarimisele ja lahkumisaeg ongi käes. Kohalik transport viib meid hotellist lennujaama. Sõit lennujaama kujuneb peaaegu samasuguseks läbielamiseks nagu saabuminegi. Juht näitab öisetel linnatänavatel Scumacherlikke sõiduvõtteid ja jääb tunne, et ta sõidab neil esimest korda ja mis veel hullem on esimest korda autoroolis. Korduvalt eksime ära, enne kui õiged teeotsad jälle üles leiame ja siis sõidame jälle valesti, kuni lõpuks läbi ime lennujaama jõuame. Lennujaama territooriumile sõidame ka muidugi valest otsast. Kõik ikka täie raha eest. Meie passid saavad jälle templi võrra rikkamaks ja tagasilend kodu poole algab järjekordselt tunniajase hilinemisega. Oma ehituselt ja maandumis(õhkutõusmis) raja asukoha tõttu on Beiruti lennujaam üks omapärasemaid mida näinud olen. Lennurada on ehitatud maismaalt merre nii, et maandumine algab juba merelt ja õhkutõusmine jälle vastuoksa merre. Jaamahoone on ka eriline, sest kui oleme harjunud, et enne on check-in ja siis turvakontroll, siis Beirutis on see vastupidine. Meid ehmatas ära kui lennujaama suurde saali sisenedes oli meie ees ainult turvavärav ja kaks ametnikku. Kohe tekkis küsimus, kas me siit minema ka saame ........



Beirut - lennurada on see valge riba paremal meres.

No comments: