Hommik kõrbes oli meeletult ilus. Seda jagus nii kõrvadele kui silmadele.
Hetkel oli tunne, et nii vaikset kohta pole vist kuskil maa peal, kuni mägede vahelt kostus hüüe : Tere hommikust. Olime öö kõrbes õnnelikult üle elanud, kui välja arvata külmanäpistatud varbad. Peale hommiksuööki toodi meid Jeepidega Rumi külla tagasi, kust meie retk eelmisel hommikul oli alanud. Edasi liikusine koos eestlastega Aqabasse, kus meie teed ka lahku läksid. Siia me pikalt pidama ei saanud jääda, sest plaan oli õhtuks Damaskusesse jõuda. Kokku läbisime 13 tunniga üle 600 kilomeetri. Aqabast edasi Ammani sõitsime suure liinibussiga. Kuna sõit oli pikk otsustasime ka Ammanis lõunatada. Endalegi teadmata kujunes see söömaaeg meile väga informatiivseks. Meiega samas söögisaalis istusid mees ja üleni kaetud näoga naine. Seda paari nähes tekkis kohe küsimus kuidas naine nägu paljastamata süüa saab. Lahendus sellele mõistatusele oli ootamatu ja lihtne. Kuskilt tagantruumist toodi nende laua ette sirm. Samasugune mille taga ka riietatakse. See seati niimoodi ümber laua, et naine jääks võõraste pilkude eest varjatuks. Nüüd võis ainult ette kujutada mismoodi söömistoiming käis. Alati kui kelner tuli andis ta endast märku, siis ootas natukene kuni naine oma näo katnud oli ja sai loa sirmi taha minna.
Ammanist Damaskusesse oli mõistlik aja kokkuhoiu mõttes minna taksoga. See ots kujunes kogu tänase päeva kõige aeganõudvamaks osaks. Kui taksojuhiga kaup koos, jäime kaht lisareisijat ootama, et sõit odavam tuleks. See võttis aega ligi 2 tundi. Pooleteise tunni pärast saimegi oma seltskonda ühe kõhuka härra. Ühte inimest oli vaja veel oodata. Pidevalt jooksid taksojuhid mööda tänavat ja pakkusid valju häälega küüti Damaskusesse. Peagi selgus, et härral oli minekuga kiire ja ta tuli lagedale kõikvõimalike veidrate ettepanekutega, et siit ruttu minema saaks. Kui ainult meie oleksime vaba koha eest piisavalt juurde maksnud, siis saaks ka kohe minema. Põhjus, et ainult meie maksaksime oli üsna jabur. Kuna ta leidis, et istub ees siis meie peaksime oma mugavuse st. tagaistmel laiutamise ise kinni maksma. Omalt poolt tõi ta veel tobeda näite, et teil läheb seal väga kitsaks kui keegi temataoline paks satuks meie seltskonda. Kuna meil ajas enam midgi kaotada polnud ja tema loogika ka lonkas, siis otsustasime tema keevalist olekut veel tõsta ja mängida mehikese närvidel. Vanahärra muutus juba pahuraks ja tuli uue diiliga lagedale, et ta maksab ka aga väga väikese osa vabast kohast. Meile loogika järgi oleks pidanud vaba koha maksumuse kolmega jagama, aga temani see ei jõudnud. Ikka polnud me nõus ja see mehike viitas meie rahulikku olekut ja mittenõustumist sellele, et me ei saa inglise keelest aru ja me ei saa üldse midagi aru. „Mis sa lolliga ikka teed” jõudsime mõelda kui sai tõsiasjaks ütlemine: Kus häda kõige suurem seal abi kiire tulema või mida iganes. Ühesõnaga saabus meie neljas reisija, kes oma mõõtmetelt sugugi paks polnud. Kuna nüüd oli seltskond koos, läks taksojuht veel kõigevägevamalt õnnistust saama, et teekond õnnelik oleks. Lühikese palve järel algaski meie sõit. Eesistuv härra muudkui seletas kõrgendatud toonil midagi taksojuhiga ja meil jäi üle vaid oletada, et ka meie tema jutus tegelased olime. Tunni ajaga jõudsime piirile. Seal meie vastu eriti huvi ei tuntud. Tolliametnik laskis meil endil lahkumiseks ettenähtud margi passi kleepida, tembeldas need ära ja läinud me olimegi. Süüria toll üllatas meid veelgi rohkem, just oma tuimuse ja ükskõiksusega. Tolliformaalused läksid kergelt, ainult et ametnikud olid jällegi segaduses Eesti kui sellise nähtuse suhtes. Suurest huvist isegi küsiti: "Small country? One city?" Tõdesime jah, et riik on küll väike, aga inimesi jagub meil rohkem kui ühte linna. Kui viisalõiv makstud ja vajalikud templid passis, sõitsime edasi kontrollpunkti. Autojuht avas pagasiruumi,tollitöötaja kiikas korra sisse ja andis luba riiki sisenemiseks. Kokku läks seekord piiriületuse peale ligikaudu kolmveerand tundi, mis on senine rekord. Juba pooleteise tunni pärast jõudsime Damaskusesse, et sama hotelli nöörredelit pidi ennast jälle tuttavasse tuppa vinnata.
Hetkel oli tunne, et nii vaikset kohta pole vist kuskil maa peal, kuni mägede vahelt kostus hüüe : Tere hommikust. Olime öö kõrbes õnnelikult üle elanud, kui välja arvata külmanäpistatud varbad. Peale hommiksuööki toodi meid Jeepidega Rumi külla tagasi, kust meie retk eelmisel hommikul oli alanud. Edasi liikusine koos eestlastega Aqabasse, kus meie teed ka lahku läksid. Siia me pikalt pidama ei saanud jääda, sest plaan oli õhtuks Damaskusesse jõuda. Kokku läbisime 13 tunniga üle 600 kilomeetri. Aqabast edasi Ammani sõitsime suure liinibussiga. Kuna sõit oli pikk otsustasime ka Ammanis lõunatada. Endalegi teadmata kujunes see söömaaeg meile väga informatiivseks. Meiega samas söögisaalis istusid mees ja üleni kaetud näoga naine. Seda paari nähes tekkis kohe küsimus kuidas naine nägu paljastamata süüa saab. Lahendus sellele mõistatusele oli ootamatu ja lihtne. Kuskilt tagantruumist toodi nende laua ette sirm. Samasugune mille taga ka riietatakse. See seati niimoodi ümber laua, et naine jääks võõraste pilkude eest varjatuks. Nüüd võis ainult ette kujutada mismoodi söömistoiming käis. Alati kui kelner tuli andis ta endast märku, siis ootas natukene kuni naine oma näo katnud oli ja sai loa sirmi taha minna.
Ammanist Damaskusesse oli mõistlik aja kokkuhoiu mõttes minna taksoga. See ots kujunes kogu tänase päeva kõige aeganõudvamaks osaks. Kui taksojuhiga kaup koos, jäime kaht lisareisijat ootama, et sõit odavam tuleks. See võttis aega ligi 2 tundi. Pooleteise tunni pärast saimegi oma seltskonda ühe kõhuka härra. Ühte inimest oli vaja veel oodata. Pidevalt jooksid taksojuhid mööda tänavat ja pakkusid valju häälega küüti Damaskusesse. Peagi selgus, et härral oli minekuga kiire ja ta tuli lagedale kõikvõimalike veidrate ettepanekutega, et siit ruttu minema saaks. Kui ainult meie oleksime vaba koha eest piisavalt juurde maksnud, siis saaks ka kohe minema. Põhjus, et ainult meie maksaksime oli üsna jabur. Kuna ta leidis, et istub ees siis meie peaksime oma mugavuse st. tagaistmel laiutamise ise kinni maksma. Omalt poolt tõi ta veel tobeda näite, et teil läheb seal väga kitsaks kui keegi temataoline paks satuks meie seltskonda. Kuna meil ajas enam midgi kaotada polnud ja tema loogika ka lonkas, siis otsustasime tema keevalist olekut veel tõsta ja mängida mehikese närvidel. Vanahärra muutus juba pahuraks ja tuli uue diiliga lagedale, et ta maksab ka aga väga väikese osa vabast kohast. Meile loogika järgi oleks pidanud vaba koha maksumuse kolmega jagama, aga temani see ei jõudnud. Ikka polnud me nõus ja see mehike viitas meie rahulikku olekut ja mittenõustumist sellele, et me ei saa inglise keelest aru ja me ei saa üldse midagi aru. „Mis sa lolliga ikka teed” jõudsime mõelda kui sai tõsiasjaks ütlemine: Kus häda kõige suurem seal abi kiire tulema või mida iganes. Ühesõnaga saabus meie neljas reisija, kes oma mõõtmetelt sugugi paks polnud. Kuna nüüd oli seltskond koos, läks taksojuht veel kõigevägevamalt õnnistust saama, et teekond õnnelik oleks. Lühikese palve järel algaski meie sõit. Eesistuv härra muudkui seletas kõrgendatud toonil midagi taksojuhiga ja meil jäi üle vaid oletada, et ka meie tema jutus tegelased olime. Tunni ajaga jõudsime piirile. Seal meie vastu eriti huvi ei tuntud. Tolliametnik laskis meil endil lahkumiseks ettenähtud margi passi kleepida, tembeldas need ära ja läinud me olimegi. Süüria toll üllatas meid veelgi rohkem, just oma tuimuse ja ükskõiksusega. Tolliformaalused läksid kergelt, ainult et ametnikud olid jällegi segaduses Eesti kui sellise nähtuse suhtes. Suurest huvist isegi küsiti: "Small country? One city?" Tõdesime jah, et riik on küll väike, aga inimesi jagub meil rohkem kui ühte linna. Kui viisalõiv makstud ja vajalikud templid passis, sõitsime edasi kontrollpunkti. Autojuht avas pagasiruumi,tollitöötaja kiikas korra sisse ja andis luba riiki sisenemiseks. Kokku läks seekord piiriületuse peale ligikaudu kolmveerand tundi, mis on senine rekord. Juba pooleteise tunni pärast jõudsime Damaskusesse, et sama hotelli nöörredelit pidi ennast jälle tuttavasse tuppa vinnata.
No comments:
Post a Comment