Nädal pärast reisi.

Ütlemine - Võõrsil on hea aga kodus veel parem ei pea üldse paika. Selline tunne on, et keha on siin, aga mõistus ja mõtted rändavad ikka veel seal kaugel maal ringi. Isegi unenägudes ei anna läbielatud seiklused asu. Sügisel reisimisel on omad head ja vead. Plusspoolele võib panna Eestimaa lühikese suve pikendamine. Negatiivselt mõjub reisilt tagasitulek. Sind otsekui visatakse keset suurt halli ja kästakse edasi elada. Mis ma nutan? Millest meil siin puudus on? Tundub, et soojuse ja päikese hulgalt on maailm ikka väga ebaõiglaselt jaotatud. Isegi sellest natukesest, mis meil siin suvekuudel ette on nähtud ei saa pooltki kätte. Sellega jälle on omakorda seotud inimeste kurb ja väsinud olek. Mille üle siin hallis ikka rõõmustada. Lõpuks kõige elementaarsem - vitamiinid. Oleme oma elukvaliteedi ja - normide lati küll kõrgele upitanud, aga mis sellest kasu. Isegi kohalik kaubandus ei suuda pakkuda seda mida võiks värskeks ja naturaalseks nimetada. Alustades puu - ja juurviljadest, mis on ilmatu aega kuskil ladudes seisnud ja oma värskust kaotanud või mahlapakkidega milles on kõike muud kui ilusad kirevad pakid seda lubavad. Hetkel tekitabki meelehärmi see, et ei suuda oma koduse eluga jälle sinapeale saaada. Tavaliselt on see ikka vastupidi, et kõik võõras tundub harjumatu ja kummaline.
Läbielatud emotsioonid tuhmuvad, kaasatoodud teepakid ja pähklikotid tühjenevad kuid võitlus reaalsuses jätkub.......