Aleppo

Hommikul on kohustuslikuks äratuselemendiks jällegi muessini palvelekutse. Kuna selline äratusstiil meid juba nädalajagu saatnud on, siis hakkame sellega tasapisi harjuma. Võimalik, et koju jõudes tunneme esimestel hommikutel isegi puudust sellest. Me ei lase enam sellest segada ja lubame veel mõned tunnid puhkust. Meie hotellis pole hommikusööki ette nähtud ja me peame ise leidma kohta einestamiseks. Põhjus miks hommikusööki ei serveerita on inimlik ja mitte võõras. Nimelt on hotellitöötajad öösiti kaua üleval. Mängivad kaarte, vaatavad telerit, tõmbavad vesipiipu ja vestleved niisama. See ongi põjuseks miks hommikuti kauem põõnatakse. Söögikohtade tihedust ja lähedust arvestades asub meie öömaja väga heas kohas. Otsustame seekord loobuda euroopalikust hommikusöögist ja proovida hommikueinet kohalike moodi nn. köök-toidutoas. Kahhelkividega pisike ruum, kuhu sisenedes tervitab meid rõõmsameelne kokk, auravad kastrulid, mõned söögilauad, toolid ja loomulikult president ise - kelle pilt seinal ripub. Meie valiku lihtsustamiseks võtab kokk pottidelt kaaned, segab kulbiga ja näitab, mida tal pakkuda on. Nii polegi meil täna tõlki vaja. Valikus ei tulnud kahetseda. Toitev hommikusöök - kausitäis riisi, lihakaste ubadega, salat, leib ja ülimagus tee - kõik kokku 15 krooni.
Edasi läheme linnaga tutvust tegema. Täna plaanime külastada Aleppo tsitadelli, kuid selgub, et see on hoopis teisipäeviti kinni ja sisse meid ei lasta. Ei jäägi muud üle, kui külastada mosheed, tutvuda kohaliku turu (souki) kaubavalikuga ja niisama vanalinnas ringi jalutada. Souki tänavad on kümneid kilomeetreid pikad, kulgevad risti - põiki ja on kaubavaliku järgi tsoonideks jaotatud. Väärismetallid, kangad, riided, jalanõud, vaibad, parfümeeria, käsitöö, maitseained, liha, puu- ja juurviljad, maiustused .... see on väike osa mis siin osta saab. Sekundiks seisma jäädes palutakse sind poekesse sisse ja tekitatakse sinus vastupandamatu ostusoov. Nii lahkume sealt päris mitme ostuga. Vanalinnas teeb fotoaparaat kõik lapsed kohe elevaks, kes käivad kui uni järel ja lunivad pilti. Mõni saadab meid järjekindlalt ja näitab õigeid tänavaotsi kätte. Täiskasvanud on pildistamise võimalusest samavõrra huvitatud, naeratavad, poseerivad ja üks härra sikutab meid varrukast ka oma koduhoovi ülejäänud peret jäädvustama. Suure tiiruga jõuame lõpuks tstadelli juurde tagasi, kus välikohvikusse sisenedes õnnestub järjekordsed ustavad fotojüngrid maha raputada.
Ärid ja poekesed on linna tänavad omavahel ilmselt ära jaotanud. Igal tänaval müüakse ühtliiki tooteid. Vaibad, meesteriided, tehnika, autokummid, õmblusmasinad, kangad – igal tänaval oma kaup. Aga tegelikult, tuleb välja, et osadel poodidel on ka laiem tegutsemishaare. Viimase päeva õhtul üritame meeleheitlikult leida kohta, kus raha vahetada. Jõuame kättenäidatud tänavale, käime selle risti - põiki läbi, vaatame ustest ja aknedest sisse ja kuidagi ei leia seda õiget kohta. Lõpuks tuleb välja, et valuutavahetus asub ühes toidupoes. Ja nii ongi - mahlapakkide ja tomatikonservide vahel asub suur nõukogudeaegne massiivne kirjutuslaud, millel on suured sahtlid laegastega. Loomulikult saab siin vahetada kõiki tuntud valuutasid. Meie suureks üllatuseks ka rootsi ja norra kroone.