Thursday, October 9, 2008

Surnud linnad Apamea - Serjilla - Al Bara - Ruweiha - Jerada - Aleppo




Hommik algab jällegi väga vara. Esiteks imaami palvehüüd ja siis veel meie soov jõuda ühe päevaga palju ära näha. Oleme oma teejuhiks leidnud ühe kohaliku, kes meile oma autoga retke surnud linnadesse organiseerib. Päev tuleb kiire ja tegus, sest õhtuks on soov ka Aleppo tsitadelli seestpoolt näha.Surnud linnad kujutavad endast suuri kiviehtiste varemeid mõningatel puhkudel ka päris terveid hooned. Üldiselt pole neis enam mingeid elutegevuse märke, kuid tegelikkus näitas meile hoopis midagi muud. Alustame kõige kaugemast kohast, et siis Aleppole lähemale tulla.
Apamea (häälduse järgi Afamia) asutati aastal 300 e.Kr. Linna hiilgeaegadel elas siin ligi pool miljonit inimest. Praegu on linnast järele jäänud 2-3 km pikkune kivikattega peatänav, mille ääres kõrguvad võimsad sambad. Kogu seda ajaloolist paika ümbritseb kohalike põllu- ja heinamaa. Sugugi üllatav pole, kui siit kitsed või muud koduloomad üle jooksevad. Hommikul vara oli lahe olla, sest segavaid turiste ja lõõskavat päikesekuumust veel polnud. Etteruttavalt niipalju, et selle retke ajal kohtasime vist ainult kahte hinge, keda turistiks nimetada saab. Kogu seda vaikust ja rahu katkestas äkki punnvõrride lärm, mis meie poole lähenes. Kui kõige kiirem oli meieni jõudnud hüppas sealt maha üks kohalik ja Jürgenveberlikult võlus ta oma hõlma alt välja igasugu luitunud postkaarte ja tuhmunud meenemünte. Omasõnutsi oli ta need viimased ise siitsamast leidnud. Kuna me ta pakkumise vastu erilist huvi üles ei näidanud, siis sõitis ta tuldud teed tagasi. Järjepanu käisid meid ära rääkimas kõik temaga kaasas olnud ärihaid. Nende suureks kurvastuseks nad meie arvel oma pere eelarvet kasvatada ei saanud.Kui olime jõudnud oma retkega poolele teele, märkasime kivil istuvat vanameest. Nähes meid viipas ta meile ja kutsus enda juurde. Ta tervitas meid ehtaraablaslikult st. põsemusi vasakule-paremale-vasakule. Kuna ta võõrkeeli ei vallanud, siis temaga suurt juttu teha ei saanud. Küsisime luba paar pilti teha ja läksime jälle oma teed.
Serjilla – Siin on säilinud kõige rohkem ehitisi kõigist Süüria surnud linnadest. Rooma saunad, kirik, elumajad kõrguvad omas mitte küll täielikus hiilguses. Linna õitseaegadel oli siin veinitööstuse keskus. Ühe sauna põrandalt on leitud ka suur mosaiik, mille vanust võib arvutada aastast 473.
Al Bara – Teadaolevalt on seda linna mainitud juba neljandal sajandil. Sel ajal toodeti siin oliiviõli ja veini. 5-6 sajandil sai Al Barast suurim Bütsantsi linn siin piirkonnas. Praeguseks on selle koha kohalikud põllumehed täielikult okupeerinud. Varemete ja püramiidikujuliste katustega majade vahele on tekitatud suured oliivisalud.
Ruweiha – See linn üllatas meid natukene teise kandi pealt, kui oleks osanud arvata. Linn nagu linn ikka, aga see polnud mitte surnud. Elutegevus käis siin täie hooga. Varemetesse olid end sisse seadnud beduiinid kogu oma majapidamise ja pudulojustega. Kitsed, hobused, kuked, kanad, koerad – kõik jooksid siin vabalt ringi. Kõige krooniks oli satelliidiantenn, mis ühe hoone jalamilt taeva poole vaatas. Hiljem saime teada, et omavoliline elamine ja tegevus surnud linnades on väga suureks probleemiks.Jerada – Nagu Ruweihas on ka siin kasutuskõlblikud hooned kõrvaloleva küla asukate poolt okupeeritud. Siia on rajatud kõikvõimalikud abihooned ja isegi laudad pudulojustele. Hästi on säilinud vaatetorn ja Bütsantsiajastu katedraal 5-dast sajandistViimase linna külastamise ajal hakkas juba tekkima üledoosi oht suurte kiviehitiste, sammaste ja varemete suhtes. Mõruda maigu tänasele retkele surnud linnadesse jätab kohalike hoolimatus ja suhtumine oma suurimasse varandusse mis neil on. See on koht, mis lausa elab, kõnnib ja hingab ajaloo peal. Samuti olime siin ühe ebatavalise käitumismudeli tunnistajateks, mis mind esialgu sõnatuks tegi. Nimelt märkasime varemete vahel üht kurnatud ja väsinud vanakest. Ilmselt oli ta suure kuumuse eest varjulises kohas jõudu kogumas. Ta osutas oma kätega suu peale ja me saime aru, et tal on janu. Ulatasime talle oma veepudeli ja ta jõi sealt mõned sõõmud. Kummaline oli joomistehnika, mida me ka hiljem kohtasime. Ei sel ega ka järgmistel kordadel ei puutunud jooja suu ja huuled kordagi vastu pudeli suuet. Tundus nagu ta valas vett endale kurku. Oli see hügieenist või viisakusest jäigi meile saladuseks.
Tänu targalt valitud tempole jõudsime Alepposse valges tagasi. Lootsime jõuda ka Aleppo kuulsamasse vaatamisväärsusesse – tsitadelli. Tundub et see ehitis on Aleppo linna au ja uhkus - süda ja hing. Näha oli palju inimesi - eriti kohalikke. Kõik olid siia päikeseloojangut nautima tulnud. Nagu tsitadellid ikka asub ka see ehitis linna keskel kõige kõrgema koha peal. Ehitis on nagu mesitaru oma keerukate käikude ja süsteemidega. Pikapeale muutuvad kohalikud noored väga tüütavaks. Nad tahavad, et me neid pildistaks ja tagatipuks on neil soov veel ennast koos meiega pildile saada. Mingil hetkel on meie taga juba terve järjekord. Tekkinud on kummaline tunne, kes nüüd keda või mida vaatama tuli. Imret peeti koguni Enrique Iglesiaseks, hea et veel autogramme ei küsitud.Õhtul läksime veel viimast korda linna peale, sest homseks jätame selle koha ja suundume Eufrati jõe äärde. Korraks sattusime me linnas kohta kust me omapeaga ei osanud enam tagasiteed leida. Uurisime kaasavõetud linnakaarti ja korrga seisis meie ees üleni kollases mees. Ta oli sõna otseses mõttes kollane. Kaabu, ülikond, lips, triiksärk, solid isegi kingad. Tagatipuks helistas ta veel kollase mobiiltelefoniga. Ta juhatas meile õige suuna kätte ja kadus sama äkki nagu oli meie ette ilmunud. Me olime nii suures hämmingus, et ei mäletanud enam midagi mis ta meile seletanud oli. Oli ta päikesekummardaja või võitööstur see jäigi saladuseks. Kahju et fotokas polnud töövalmis. Aleppo on väga tore ja sõbralik linn. Olen kindel, et tulen siia veel kunagi tagasi.

No comments: