Meie hotellituba
Sõjaveteran
Beirut - uus ja vanaMeie esimene peatuspaik nimega „Talal New Hotel” asub sadama lähedal. See lihtsa ja askeetliku sisustusega võõrastemaja on väga populaarne seljakotireisijate seas. Hotellitoas asuvat konditsioneeri polegi meil vaja, sest jahedam õhk puhus sisse seintes olevatest kuuliaukudest. Hotellitubasid on 4 ja enamasti elatakse tubades 3 – 4kesi. Järgmisel päeval saame endale privaatsema elamise, milles on ainult kaks kohta ja on olemas isegi dushinurk. Hotelli vastuvõtt asub hoone esimesel ja hotellitoad kolmandal korrusel. Vahepeale jääb ühe firma kontor. Samuti on olemas köök, kus saab süüa valmistada või teed keeta. Tasuta saab kasutada internetti ja hotellialal on ka WIFI levi. Omanik on väga abivalmis. Huvitav on tema register, mille järgi ta arvet peab oma hotellis toimuva üle. See on ruuduline kaustik millesse on suvaliselt üles märgitud arvepidamine. Kõik tähtsad või teostatud teated värvib ta markeriga roosaks.
Beirut on väga kontrastiderikas linn. Kõik vaheldub kiiresti. Ehitised, inimesed tempo.... Uued ja vanad ehitised on läbisegi. Palju on jälgi sõjategevusest, mida see linn tunda on saanud. Olgu see siis 70ndate kodusõda, iisraeli – liibanoni sõda mõned aastad tagasi või maikuus toimunud tulevahetus valitsuse ja Hezbollahi vägede vahel. Kõrvuti seisavad kõrghooned mis on märgistatud kuuliaukudega ja mida alles ehitatakse. Tänavatel on harjumatult palju näha liivakottide taha varjunud läikivate püssitorudega sõdureid ja kummalise kujuga soomukeid. Lisaks on kvartalid, kuhu püssimehed minna ei luba, pildistamisest rääkimata. Päris kesklinnas vaatab sõjaväelane igaks juhuks ka meie koti sisu üle. Siin-seal on kosta ka paugutamist. Selle müra peale kargab rannas üles üks nappides shortsides päikesekummardajast kohalik ja uurib meie käest, milles asi võiks olla. Laiutame käsi ja läheme oma teed. Majade kohal kõrguvad reklaamplakatid poolpaljaste modellidega, millest kõnnivad mööda silmini sissemähitud kohalikud naised. Üldiselt on olud vabad, palju on katmata juukseid ja põlvi, inimesed tunnevad ennast vabalt ja näevad paljuski euroopalikud välja. Asjata pole Beirutil rahvakeeles nime „Vahemere Pariis”. Kõige nooblimas linnaosas Hamras asuvad uhked kohvikud ja butiigid, mis euroopa omadelegi silmad ette annavad.Orienteerumise linnas teeb raskeks tänavanimede esitlusviis. Peatänavatel on nimesildid olemas aga väiksemate tänavate siltidel on märgitud ainult linnosa ja mingi number. Meie kaardil muidugi numbreid pole, on nimed aga enamus tänavid on ka kaardil nimeta jäänud.
Kuna eile algas Beirutis rahvusvaheline filmifestival, siis lülitasime oma kavva ka kinokülastuse. Tegemist on emanasti araabiamaade kinokunsti toodanguga ja autoritega. Meie valikuks saab Iraanis tehtud dokumentaalfilm, mis räägib soovahetuse võimalikkusest ja selle tagajärgedest Iraanis. Enne seanssi esineb ka filmi autor ja räägib oma teose loomisest ja raskustest sel teel.
Kino asukohast on meil teada kaudne aadress ja linnaosa kus see asub. Õhtul kinosaali otsides komistame sellele täiesti juhuslikult otsa. Meie hotellitöötaja osutab käega oletatava kino asukoha suunas ja arvab, et umbes seal peaks see olema. Keerutame mööda tänavaid ja järsku olemegi täiesti juhuslikult kohal. Muidu on kohalikud väga abivalmid teed juhatama. Kui jääd hetkekski nõutult tänavanurgal seisma, et oma asukohast ja sihtkohast aimu saada tuleb kohe keegi ligi uurimaks sinu soovide kohta. Üks mees peab isegi tipptunni ajal keset liiklust auto kinni endal tuututav saba taga ja seletab häälekalt kuhu me minema peaksime.
Beirut on väga kontrastiderikas linn. Kõik vaheldub kiiresti. Ehitised, inimesed tempo.... Uued ja vanad ehitised on läbisegi. Palju on jälgi sõjategevusest, mida see linn tunda on saanud. Olgu see siis 70ndate kodusõda, iisraeli – liibanoni sõda mõned aastad tagasi või maikuus toimunud tulevahetus valitsuse ja Hezbollahi vägede vahel. Kõrvuti seisavad kõrghooned mis on märgistatud kuuliaukudega ja mida alles ehitatakse. Tänavatel on harjumatult palju näha liivakottide taha varjunud läikivate püssitorudega sõdureid ja kummalise kujuga soomukeid. Lisaks on kvartalid, kuhu püssimehed minna ei luba, pildistamisest rääkimata. Päris kesklinnas vaatab sõjaväelane igaks juhuks ka meie koti sisu üle. Siin-seal on kosta ka paugutamist. Selle müra peale kargab rannas üles üks nappides shortsides päikesekummardajast kohalik ja uurib meie käest, milles asi võiks olla. Laiutame käsi ja läheme oma teed. Majade kohal kõrguvad reklaamplakatid poolpaljaste modellidega, millest kõnnivad mööda silmini sissemähitud kohalikud naised. Üldiselt on olud vabad, palju on katmata juukseid ja põlvi, inimesed tunnevad ennast vabalt ja näevad paljuski euroopalikud välja. Asjata pole Beirutil rahvakeeles nime „Vahemere Pariis”. Kõige nooblimas linnaosas Hamras asuvad uhked kohvikud ja butiigid, mis euroopa omadelegi silmad ette annavad.Orienteerumise linnas teeb raskeks tänavanimede esitlusviis. Peatänavatel on nimesildid olemas aga väiksemate tänavate siltidel on märgitud ainult linnosa ja mingi number. Meie kaardil muidugi numbreid pole, on nimed aga enamus tänavid on ka kaardil nimeta jäänud.
Kuna eile algas Beirutis rahvusvaheline filmifestival, siis lülitasime oma kavva ka kinokülastuse. Tegemist on emanasti araabiamaade kinokunsti toodanguga ja autoritega. Meie valikuks saab Iraanis tehtud dokumentaalfilm, mis räägib soovahetuse võimalikkusest ja selle tagajärgedest Iraanis. Enne seanssi esineb ka filmi autor ja räägib oma teose loomisest ja raskustest sel teel.
Kino asukohast on meil teada kaudne aadress ja linnaosa kus see asub. Õhtul kinosaali otsides komistame sellele täiesti juhuslikult otsa. Meie hotellitöötaja osutab käega oletatava kino asukoha suunas ja arvab, et umbes seal peaks see olema. Keerutame mööda tänavaid ja järsku olemegi täiesti juhuslikult kohal. Muidu on kohalikud väga abivalmid teed juhatama. Kui jääd hetkekski nõutult tänavanurgal seisma, et oma asukohast ja sihtkohast aimu saada tuleb kohe keegi ligi uurimaks sinu soovide kohta. Üks mees peab isegi tipptunni ajal keset liiklust auto kinni endal tuututav saba taga ja seletab häälekalt kuhu me minema peaksime.
No comments:
Post a Comment