Täna lahume Süüriast, et naasta Liibanoni, kust me oma reisi alustasime. Jätame hüvasti hotelliga, mis minu arvates oli kõige mõnusam ja sõbralikum koht meie reisi jooksul. Hotelliomanikule, kes kollektsioneerib riikide lippe loovutan ka oma trikoloori. Paar sooja sõna külalisteraamatusse ja aeg käes lahkumiseks. Taksod Liibanoni suunas väljuvad Damaskuses samuti Karaj Somariest, nii et kõigepealt laseme end oma juba raskeks muutunud kompsudega sinna toimetada. Meie esimeseks sihtkohaks Liibanonis on Baalbek. Meie sihtkoht on natukene ebatavaline, sest tavaliselt sõidetakse siit Beirutisse. Kui jaamas juhid kaupa tulevad tegema, on nad lõpuks nõus ka Baalbekki sõitma, kuna meid on kaks ja nii on veidi lihtsam taksotäit reisiseltskonda kokku saada. Peale veerandtunnist ootamist on aga juhil passimisest villand ning teeme kauba, et maksame veidi rohkem ja sõidame hoopis kohe minema. Oleme nõus, sest ka meie ei taha palju aega ootamise peale kaotada. Juht parseldab meid teise mugavama takso peale ja saab selle taksojuhi käest mingi vaheraha. Nüüd oleme juba suuremas, 10-kohalises sõidukis. Kohe leiame kaasreisijateks kaks kohalikku juurde ja sõit algab. Teepeal selgub nende jutust, et nad tahavad Beirutisse minna. Huviga jääme ootama, mis edasi saab, kuna Beirut ja Baalbek jäävad Damaskusest sõites hoopis erinevasse suunda. Juht küsib meilt bensiini jaoks ettemaksuks raha, kuid asjaolude selgumiseni ja kohalesaamiseni ei loovuta me talle pennigi. Pettunud olekuga roolib sohver edasi piiri poole. Enne piirini jõudmist nopitakse teeservast üles terve famiil - mamma, papa ja tosinkond võsukest, kes oma saja kompsuga nüüd suurema osa sõidukist oma valdusesse haaravad. Meie sõit nendega jääb üürikeseks, sest see kestab Süüria piiripunktist Liibanoni omasse. Süüria piiril läheb kergelt. Ostame seekord kõrvalasuvast snäkiputkast riigist väljumise kaardi, templid passi ja head aega Süüria. Liibanoni piiril Masnaas läheb veidi kauem aega, sest on päevane aeg ja inimesi on palju liikvel. Erilist huvi meie vastu küll ei tunta. Maksame piiriületustasu, saame uue margi ja templid passi ja „Welcome to Lebanon” . Pagasi sisu vastu ei tunne keegi huvi. Nüüd hakkame huviga kaarti jälgima ja vaatama kuhu suunas juht meid viib, sest kohalikud, kes meiega Damaskusest kaasas on, soovivad minna Beiruti suunas. Varsti jõuame Chtaurasse. Siit linnast läheb üks tee Beirutisse ja teine tee Baalbekki. Taksojuht sokutab meid nüüd teise masina peale. Juhid teevad oma vahel mingi diili, millest me jälle aru ei saa ja meiega jääb kokkulepe, et sõidu eest maksame uuele juhile. Sõit jätkub mikrobussiga, mis regulaarselt seda liini peaks sõitma. Ka selle bussi juht tahab meil raha juba enne bensiini ostmise ettekäändel kätte saada, kuid meie jääme järjekordselt endale kindlaks, et maksame siis, kui kohale jõuame. Baalbekis oleme juba poole tunni pärast. Baalbek asub Liibanoni ja Anti-Liibanoni mäeahelike vahel olevas Bekaa orus ja siia on Hesbollah' rühmitus oma pesa pununud. Linn tervitab meid sõjaväe kontrollpunkti ja lugematute Hezbollahi rühmituse rohelippudega. Elama asume kohe esimesse hotelli, mida me bussist väjudes näeme. Hotell asub otse vanade templivaremete ees. Sisse saada on küll veidi keeruline, sest uks on lukus ja hotelli kõrval asub lihunikupood, mis on hulga nülitud loomarampe vaatamiseks ukse ette üles riputanud ja need on kohale meelitanud terve sülemitäie herilasi. Rümpade ja herilaste vahelt tormab, aga kohe välja hotelliomanik, kes on väga üllatunud külalisi nähes. Selgub, et oleme terves hotellis ainsad külastajad. Ei oskagi arvata, kas loomakered, herilased või poliitiline olukord on linnast turiste eemale hoidnud. Hiljem näeme, kuidas hotellitöötajad ootvad meeleheitlikult turiste, et nad nende juures peatuks. Hinnad on väga odavad, aga sellest pole kasu. Keeruline olukord Liibanonis ja eriti Bekaas on kõik turistid eemale peletanud. Tullakse tutvutakse vaatamisväärsustega ja minnakse kohe, sest olukord siin on ebastabiilne. Hetkel on hotell ühekorruseline, kuid on näha, et tulevikus võiks siia korruseid juurde tulla. Maja keskel asub siseõu, kus asuvad ka tubade sissepääsud. Tube on igasuguseid suuri ja väikseid, mööblita ja ilma. See osa ruumist, kus peaks olema sein ja välisuks on üleni trellitatud. Terveks seinaks on trellid, millesse on tehtud uksesuurune lukustatav ava. Koristajat pole siin ammu käinud, sest kultuurikiht mis siin on segab kohati ka hingamist.
Kui asjad tuppa toimetatud, läheme aega viitmata varemeid vaatama. Templivaremed pärinevad 1. sjandist, kui siin valitses Rooma riigikord. Väidetavalt maailma kõige kaunim Rooma-aegne tempel – Bacchuse tempel – on väga hästi säilinud. Maailma kõige suuremast Rooma-aegsest templist – Jupiteri templist – on püsti vaid kuus sammast, aga needki suudavad oma 23 m. kõrguste ja 2,5m. läbimõõduga hiiglastena muljet avaldada. Varemed on suuremad, kui me eales nähtud fotode põhjal ette oskasime arvata. Sammaste ja ehitusplokkide läbimõõdud lõid tummaks meid oma gigantsusega. Ettekujutusvõimest jääb napiks, et silme ette manada, millised jõud on need kunagi siia kohale asetanud. Praegune tehnika vist küll sellega hakkama ei saaks – vähemalt see, mis Liibanonis näha on. Igatahes on üks ümberläinud sammas viltu jäetudki ja sellele on tsemendist kiil alla valatud, et ta ikka Pisa torni moodi püsti püsiks. Paljud detailidki on hoopis paremini säilinud kui mujal, kus me juba käinud oleme. Kui templid ja varemed vaadatud, läheme ka maailma suurimat ehitusplokki Hajar El- Gouble vaatama. See asub varemetest mitte väga kaugel, linna tervitussildikese juures. Kummalisel kombel kohalikud sellest eriti midagi ei teagi, kuigi küsisime seda objekti araabiapäraselt. Ploki suurus on 21m x 4,9m x4,2m ja kaalub see mürakas 1200 tonni. Pärast jõuame teha ka tiiru linna peal. Inimesed on väga sõbralikud, tervitavad ja julgemad teevad isegi juttu. Näitavad taevas lendavaid Iisraeli lennukeid ja soovitavad täna õhtul eriti ettevaatlik olla.
Kui asjad tuppa toimetatud, läheme aega viitmata varemeid vaatama. Templivaremed pärinevad 1. sjandist, kui siin valitses Rooma riigikord. Väidetavalt maailma kõige kaunim Rooma-aegne tempel – Bacchuse tempel – on väga hästi säilinud. Maailma kõige suuremast Rooma-aegsest templist – Jupiteri templist – on püsti vaid kuus sammast, aga needki suudavad oma 23 m. kõrguste ja 2,5m. läbimõõduga hiiglastena muljet avaldada. Varemed on suuremad, kui me eales nähtud fotode põhjal ette oskasime arvata. Sammaste ja ehitusplokkide läbimõõdud lõid tummaks meid oma gigantsusega. Ettekujutusvõimest jääb napiks, et silme ette manada, millised jõud on need kunagi siia kohale asetanud. Praegune tehnika vist küll sellega hakkama ei saaks – vähemalt see, mis Liibanonis näha on. Igatahes on üks ümberläinud sammas viltu jäetudki ja sellele on tsemendist kiil alla valatud, et ta ikka Pisa torni moodi püsti püsiks. Paljud detailidki on hoopis paremini säilinud kui mujal, kus me juba käinud oleme. Kui templid ja varemed vaadatud, läheme ka maailma suurimat ehitusplokki Hajar El- Gouble vaatama. See asub varemetest mitte väga kaugel, linna tervitussildikese juures. Kummalisel kombel kohalikud sellest eriti midagi ei teagi, kuigi küsisime seda objekti araabiapäraselt. Ploki suurus on 21m x 4,9m x4,2m ja kaalub see mürakas 1200 tonni. Pärast jõuame teha ka tiiru linna peal. Inimesed on väga sõbralikud, tervitavad ja julgemad teevad isegi juttu. Näitavad taevas lendavaid Iisraeli lennukeid ja soovitavad täna õhtul eriti ettevaatlik olla.
No comments:
Post a Comment