Petra

Petra

Petra – üks uuest seitsmest maailmaimest on nüüd meie jalgade all, silme ees ja pea kohal. Araabia keeles tähendab petra kaljut, kivi. Alustame hommikul kell kaheksa, et sellest maagilisest kohast võimalikult palju osa saada. Tänu oma uuele kuulsusele moodustab Petrat külastavate turistide hulk kokku erinevate rahvaste paabeli. Ajalehe „Jordan Times” andmetel külastas Petrat 2006 a. Oktoobris ja Novembris kokku 59 000 inimest üle maailma. Petrat on oma kriminaalromaanis „Appointment with Death” tegevuskohana kasutanud Agatha Christie. Samuti kasutas seda paika Steven Spielberg oma filmi „Indiana Jones – Viimane ristiretk” võteteks. Tegemist on nabatealaste poolt 6 sajandil e. Kr. kaljusse raiutud linnaga, mis oli karavaniteede sõlmpunktiks. Sel ajal oli siin kõik eluks vajalik olemas - veevärk, eluruumid, teater, pühamud, monumendid ... Ei tea mis valu kohalikke taga ajas, aga enamus säilinud osast otsustati uuristada ühes tükis kalju sisse. Aaastal 106 vallutasid Petra roomlased ja peale 363. aastal toimunud maavärinat vajus see koht 1500. aastaks unustustehõlma, kuni Shveitsi rändur Johann Ludwig Burckhardt selle koha 1812 a. uuesti avastas. Tee linnani kulgeb mitmeid kilomeetreid läbi kitsaste kaljulõhede, kuni silme ette kerkib verdtarretav vaatepilt. See on Petra kauneim vaatamisväärsus. Kalju sisse nikerdatud kõrgete sammastega ligi 40. m. kõrgune El – Khaznehi templifassaad. Kuid see on alles algus, edasi jätkub kilomeetrite viisi kaugustesse ja kõrgustesse erinevaid ehitisi ja objekte, mis on kaljuseina seest välja nikerdatud. Mõned, koopad on kasutusel praegugi eeslitallide või majapidamisruumidena. Kõikjale on üles seatud suveniiripoekesed ja restoranid. Ei puudu ka arstiabi ja politseijaoskond. Turistide jalavaeva vähendamiseks on kohale toodud kaamelid, eeslid, hobused, muulad. Mõned neist on isegi kalesside ette rakendatud. Hommikul tundub, et äri neil eriti hästi ei lähe, kuid pärastlõunaks, kui inimesed väsinud on, jätkub tööd kõigile. Vahetpidamata on kuulda hüüdeid: "Taxi, taxi, donkey ride, good price". Tee peal vedeleb lademetes eeslisõnnikut ja kitsad rajakesed on pidevalt mõlemas suunas voorivaid inimesi ja veoloomi täis. Mõnel ajab eesliga mägedes kappamine iiveldama, nii et kuuleb lausa hüüdeid: "I can't control my donkey and my head." Kogu selle virr-varri keskel on kellegil vanatädil 92. aastane õde kaduma läinud, kes hiljem vigastatud jalaga ikka üles leitakse. Kõik vaatamisväärne on laiale maa-alale pillutatud, seega kes rohkem näha tahab, kui paari paremini säilinud ehitist, peaks varuma vähemalt paar päeva. Põhikohtadesse minek on lihtsaks tehtud, tuleb vaid minna ühe suveniiripoekese või potilaada juurest järgmise suunas. Kõikjal on kuulda hüüdeid „One dinar, have a look, nice price”, mis tähendab , et dinaari eest on võimalik soetada endale igasugust pudi-padi, millega Petral kõige vähem pistmist on. Ja nii kordub see ikka ja jälle – erinevate veoloomade võimsad häälitsused segamini erinevates keeltes inimeste hüüetega. Rampväsinuna, kuid õnnelikena oma retke lõpetades suudame veel kokku arvutada , et veetsime siin kaljude vahel 11 tundi. Päeva naelaks tabab meid lõunapausi ajal suur üllatus. Ütlemine, et igas maailma sadamas kohtab mõnd eestlast peab paika ka siin, kuigi sadamat ei ole ja eestlasi on paarkümmend. Satume kokku terve grupi kaasmaalastega, kes samuti on kogu seda imet kaema tulnud. Lõpetuseks tahan öelda, et Petra võlust ja suursugusest pole võimalik kirjutada, rääkida, ega ka pilte teha - seda peab igaüks ise oma silmaga nägema.