Jaaberi tsitadell Assadi järve ääres
Rasafa kõrbekindluse varemed
Hama vesiratas
Varahommikul suundume Aleppost itta, et jõuda Eufrati jõe äärde. Jõele on ehitatud endise N6ukogude Liidu abiga tamm, mille taha on paisutatud Assadi järv. Sõit Aththawra linna, mis tammi juures asub, võtab aega umbes 2 tundi. Linnas on siiani tunda nõukogudeaegset hõngu iseloomulike paneelmajade ja autode näol. Meie arvates on see linn kole ja segadusseajav. Linn ehitati selleks, et majutada inimesi, kes siin tammi ehitamise ajal töötasid. Hiljem, kui tamm valmis sai anti korterid neile, kelle majapidamised jäid ülespaisutatud Assadi järve alla. Tamm ise on range sõjaväelise kontrolli all. Jälle tahetakse näha passe ja meie autojuhilt uuritakse sõidu eesmaärgi kohta. Turvakaalutlustel on tammi pildistamine keelatud. Nii saamegi lihtsalt üle tammi sõita ja arvatavat jõge imetleda, sest seda vett mis tammist läbi lastakse pole just sugugi palju. Assadi järve näeme paremini Jaaberi tsitadelli juurest. See on suur tellistest ehitis kõrge künka otsas, mis nüüd, ilmselt järve tekitamise tõttu saarel asub. Saar on ühenduses maismaaga, et ligipääs tsitadellini kergem oleks. Vaade massiivile on võimas, kuigi sellest pole just palju alles jäänud. Peamiselt välissein ja ääretornid. Siin saab jalutada mõnel platvormil ja kogu selle massiivi otsas, kuhu tippu on püsti pandud Pisa tornile sarnane viltune vaatetorn. Väga hõredate redelipulkade tõttu on sinna sissesaamine võimatu, kui sul just pole Peeter I-se mõõtu sammu. Tsitadellist lahkudes peame veel äsja ärganud turismipolitseile end tutvustama ja passe näitama, kuna riik tahtvat teada, kes selles kohas üldse käivad.Järgmine peatuskoht on Rasafa kõrbekindluse varemed. Tee sinna kulgeb pikalt-pikalt üle igava liiva ja tühja välja ja kerkib miraazina järsku tee kõrvale. Umbes poolehektarine maa-ala on ümbritsetud kaitsevalliga, mille sees mõned säilinud varemed ja künkad on. Ka nende küngaste all võib veel miskit asuda. Mõned veetsisternid on liiva ja savi alt juba leitud. Need on suured, ligi 7 meetri kõrguste seinte ja sammastega reservuaarid, kus hoiti vett. Sellest kogusest oleks jätkunud tervele asulale 2 aastaks. Ka mõnel pool mujal on maa järgi andnud ja tekkinud sügavad augud. Neid pole veel inimesed jõudnud niipalju prahiga täita, et sinna ohutult uudistama minna annaks. Kummaliseks teeb asja see, et kogu kompleks on ehitatud marmorist ja meie mõistus seda kinni ei võta, kuskohast seda materjali nii palju sealt savi ja liiva keskelt võtta on olnud.Pärastlõunal suundume Al Mansurasse, kust peame iseseisvalt edasi saama. Valikuid on mitmeid, sõltuvalt transpordi saamise kiirusest. Esimene variant on Hama ja teine otse Palmyrasse. Meie õnnetuseks ükski buss lähiajal ei välju. Kella kolmeks oleks küll kohti, aga see tähendaks tunnipikkust ootamist. Ka autojuht otsib võimalusi ehk on keegi on kuhugi lõunapoole sõitmas ja võiks meid ühes võtta. Järsku kihutab meie poole auto, mille juht läbi lahtise akna hüüab "Palmyra, Palmyra". Arvates, et paremat varianti niipea pole saabumas lööme käed ja asume Palmyra poole teele. Meie uus sohver uurib ka edasiste plaanide kohta. Kui, aga selgub, et meil on soov Hamat külastada, teeb ta kohe ettepaneku ka sealt läbi sõita. See teeks meie teekonna ligi kaks korda pikemaks, kui otse Palmyrasse minna. Plaanid ümber vaadatud kihutamegi tuhatnelja ohtlike ja ohutute olukordadega vaheldumisi 150 km tunnikiirusega Hama poole. Sisulise liikluse puududes polegi nendel teedel mõtet aeglasemalt sõita. Tee on suhteliselt igav, sest peale liiva- ja saviküngaste pole midagi eriti näha. Meie teejuhilt oleme teada saanud, et sel nädalavahetusel kui me Palmyras oleme on linna tabanud turistide tulv. Põhjuseks on seal toimuvad hobuste ja kaamelite võiduajamised. Süüria president peaks ka isiklikult seal kohal olema. Etteruttavalt niipalju, et tänu sellele sündmusele saab Palmyrast Damaskusesse tulek meie jaoks üks „kolgata tee”. Ainult et risti ja viletsuse asemel on meil meie seljakotid ja väsimus.Hamas vaatame noriasid ehk vanu vesirattaid. Need on suured, 20-meetrise läbimõõduga puust labadega rattad, et vett paremini suunata vajalikku kohta. Kuna veetase on madal siis need rattad , mida me näeme kahjuks ei tööta. Kohalikud lapsed on aga nõuks võtnud üks neist ikka liikuma saada. Nad tradivad ratta otsas agaralt siia-sinnapoole ja arhitektuurimälestis hakkabki suure krigina saatel liikuma. Kuna õhtupimedus hakkab vaikselt lähenema ja sõita on veel ligi 300 km. eii viida me siin kaua aega ja asume jälle teele. Autojuht tahab veel käia ühe tuttava juures hotellis, et võtta kerge eine. Hotell rabab meid järjekordse üllatusega, mis on riiulilt vastu vaatav värske eestikeelne GoTraveli reisiajakiri. Täitsa hämmastav, et keegi on nõuks võtnud Eestit veidigi mujal maailmas promoda. Meie teeme seda samamoodi. Kanname seljakottide küljes Eesti lippu, räägime omavahel eesti keeles ja jagame meie peatuskohtades toredatele inimestele Eestit tutvustavaid materjale ja „Kalevi” shoklolaadimünte. Meie välimus ja lipukesed on meid juba mõnelgi korral reetnud. Tänu lipukestele tuleb tihti aru anda, kust pärit oleme. Kohalikud enamasti ei tea, mis on Eesti ja kus ta asub. Väga üksikud teavad meid läbi meie suhete Venemaaga. Kui öelda, et Skandinaavia kandis, toob see näole mõningase selguse.Hamast edasi kihutame Homsi poole, mis on Süüria suuruselt kolmas linn, kust võtame kursi Palmyra suunas. Päike on loojunud ja pimedus tungib peale. Enne lõplikku päikesekiirte kadumist jõuame veel kõrbes fotopeatuse teha ehk "Japanese moment", nagu meie autojuht tabavalt tähendab. Kiirus läbi pimeduse ja kõrbe Palmyrasse liikudes pole sugugi väike. Kohati kisub see jälle sinna 150 km kanti. Üle konarlku tee sõites tekib kohati lendamise ja turbulentsi tunne.
No comments:
Post a Comment