Amman ja kõrbekindlused

Amman

Qasr Amra

Qasr Azraq

Qasr Hallabat


Tänase päeva tähtsündmused on viie kõrbekindluse külastamine ja kiirtutvus Jordaania kuningriigi pealinnaga. Kuna tee kindlusteni on pikk, siis saame ka põhalikuma ülevaate kohalikust liikluskultuurist. See mõjub kontrastina meie senistele kogemustele Süüriast ja Liibanonist. Liiklusreegleid järgitakse , politseipatrullid on väljas ja rahustavad liiklust, eriti ei tuututata ja liikluspiirang sõiduautodele isegi kiirteedel on 90 km/h. Nii jõuamegi üsna ohutult kõikjale pärale.Kõrbekindlused on salapärased ehitised keset Jordaania steppe ja kõrbi, mille rajasid Damaskuse umajaadide kaliifid kaheksandal sajandil. Arvatavasti kasutati neid lõõgastus- ja puhkekohtadeks karavanide liikumise või jahipidamise ajal.
Qasr Kharaneh asub 65 km Ammanist idas. Kõrbekindlustest on see üks paremini säilinud. Kahekorruselises kindluses on kokku 61 erineva suurusega ruumi erinevaks otstarbeks. Kindluses on ka avatud siseõu. Vaatamata varasele kohalejõudmisele on kindluse vallutanud mitu bussitäit turiste.
Qasr Amra asub 85 km. Ammanist idas ja on ka väga hästi säilinud. Väärtust lisavad veel ajaloolised freskod seintel ja laes. Nendel on kujutatud erinevaid tegevusi nagu jahipidamine, tantsimine, musitseerimine ja mõned stseenid ka vannis kümblemisest. Tänu hästisäilinud maalidele kuulub see ehitis ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Azraq Fort on suurem kompleks ja ehtatud on see kohapeal leiduvast mustast basaldist nagu Bosra Süürias. Hetkel toimuvad siin restaureerimistööd. Kindlusesse sisse saab suurtest kiviustest, mida oleks vaid Kristjan Palusalu suutnud liigutada. Kaks viimast kindlust Hammam Assarah ja Qasr Hallabat on juba tunduvalt väiksemad ehitised. Siin käivad samuti restaureerimistööd. Selgesti on aru saada, mis on uus ja mis vana. Teades ja nähes, millise tempoga siin piirkonnas töötatakse, võib vaid oletada, millal ettevõtmistega ühele poole saadakse. Kella kolmeks oleme Ammanis tagasi ja jõuame teha kiire tutvuse pealinnaga. Amman rajati seitsmele künkale, kuid tänaseks on linn tunduvalt laienenud. Vanasti nimetati Ammani Philadelphiaks. Kaasaegne Amman on kontrastide linn, kus on segunenud iidne ajalooline arhitektuur ning tänapäevane modernism. Linna tähtsamaks vaatamisväärsuseks on rooma teater, kus jääme jälle turistidekarjale jalgu. Sedakorda on häälest ära jaapanlased, kes samuti võidukalt oma olematut lauluoskust proovivad. Õhtupoole jõuame ka kohalikku kaubandusvõrku, et siit teed ja muud eksootilist nassvärki kaasa osta. Jordaania suurima kaubandusketi Safeway market on suur nagu lennuväli, korv saab ruttu teed ja mudaseepi pilgeni täis, kuid ikka ja jälle leiame midagi eksootilist, mida tahaks kaasa viia. Kui lõpuks oma ostudega kassasse j6uame on ka kassapidaja kergelt kummastunud ning küsib meilt poolnaljatades: "Herbal party coming?" Me vastame: "Of course" ja kutsume tema ka.

Sednaya - Maalula - Süüria Jordaania piiri ületamine

Maalula

Tänaseks eesmärgiks on külastada kahte külakest Sednayat ja Maalulat ja jõuda õhtuks Ammani. Sednaya asub umbes 30 km ja Maalula 60 km Damaskusest põhjas. Mõlemas neist asuvad suured kristlaste kogukonnad ja kõrvuti mosheedega on külades harjumatult palju kirikuid. Võrreldes Maalulaga on Sednaya rohkem modernsem. Vanade majade asemele on kerkinud ja kerkimas uued ja isikupäratumad hooned. Külastasime peamist kirikut ja vaatamisväärsust - Püha Neitsi konventi (või kuidas iganes see eesti keeles võiks olla). Kõik siin on nii püha, et pildistamine, mobiil-telefoniga rääkimine ja suitsetamine on keelatud.
Maalula on ainuke koht maailmas, kus räägitakse veel aramea keelt, sama keelt mida Kristus rääkis. Siin on tegev 300. aastast pärit kirik, koos iidse altariga, mis asub üleval mäe otsas. Jumala-teenistust peetakse küll araabia keeles, aga meie isa palvet võib kuulda aramea keeles. Maalulas on säilinud rohkem isikupära kui Sednayas. Küla on rajatud mäeküljele, majad paiknevad terrassidenana üksteise kohal ja nende vahel on kirikud. Tõusul mäkke ootavad meid vankritega pähklimüüjad, kes kohe ligi astuvad ja meie suud kuivatatud puuvilju täis topivad, ise kiites: "Good, very good. Good, very good". Ka nemad oskavad imesid teha - Maalula mandel ja Aleppo viigimari pannakse osavalt omavahel kokku ja neist saab Damaskuse hõrgutis. Selline osavus oma kaupa demonstreerida, annaks ka eesti müügimeestele tublisti inspiratsiooni. Väga pikalt me selle paiga pühadust ja hõngu ei naudi, sest mõistlikul ajal on vaja sõita tagasi Damaskusesse ja sealt edasi Jordaania piiri poole. Vältimaks ajakadu vanalinnas tiirutamisel laseme oma reisikotid üle vanalinna müüri vintsiga alla toimetada. Seejärel sõidame taksoga Karaj Somariesse, et siit edasi Ammani minna. Taksojuht paneb peale araabia muusikaga kasseti, seejärel langeb transsi, kõigutab end küljelt-küljele ja kihutab läbi tiheda liikluse 120-140 km tunnikiirusega mööda Damaskuse tänavaid. Kui oleme pärale j6udnud, rabavad meid kohe kaks kohalikku taksistidest „raisakulli” enda noka vahele. Edasine on justkui kahe kultuuri kokkupõrge - meie oma põhjamaise rahuga ja kohalikud oma temperamentse keevalisusega. Saades teada meie sihtkoha, haaratakse kohe kotid, ja viiakse need politseiosakonda turvakontrolli. Seejärel näeme, kuidas meie pagas lindi pealt kohe võõraste käte vahele kaovad. Saades esmasest ehmatusest üle, suudame ikka oma otsustusvõime maksma panna, sest meile tundub asi kellegi poolt otsustatud olevat. Kohaliku politseiniku abiga leiame endale rahumeelsema seltskonna, kellega Jordaaniasse sõita. Kokku võetakse pardale 4 reisijat, lisaks meile on üks olemas ja neljandat tuleb veel veerand tundi oodata. Kui seltskond on koos võtab taksojuht meie passid ja kaob kuhugi ametiruumidesse. Mõne minuti pärast naaseb ta sealt hunniku paberitega ja olemegi stardiks valmis. Vahepeal teeme peatuse, et tankida ja sealsamas asuvast toidupoest keahkinnituseks midagi osta. Meie suureks üllatuseks saab sealt nätsu- ja krõpsupakkide vahelt osta ka riigist lahkumise kaarte, mis on kohustuslik täita igal välismaalasel, kes riigist lahkub. Lahkumine riigist läheb libedalt, umbes poole tunniga on Süüria poolel kõik formaalsused täidetud. Kahe piiripunkti vahel asuvast poest hangib meie taksojuht veel mitu plokki sigarette. Kaks plokki sokutatakse meie kummagi kotti, mida hiljem autojuht muidugi tagasi tahab saada. Raske pole arvata kummas riigis maksud kõrgemad on. Jordaania piiril on asi keerulisem. Kogu auto otsitakse põhjalikult läbi. Meie kotid ja pambud tõstetakse maha. Rattakoopad, laealune, autouksed, pagasiruumi põhi koputatakse spetsiaalse haamrikesega ruutsentimeetrihaaval läbi. Tollitöötajate kõrgendatud huvi on selle trääni vastu, mida autojuht veab. Meie kotid ei huvita eriti kedagi ja neisse ei vaadatagi. Ka teiste kaasreisijate kraam - mandoliin, peene mustriga päevatekid ja pardikujuline kaisuloom ametnikke eriti ei huvita. Autojuhil on pagasis hoopis huvipakkuvamat kraami, mida kolmeliikmeline tolliametnike konsiilium inspekteerima asub. Meie kohalikust keelest aru ei saa ja seepärast jääb üsna arusaamatuks, milles probleem on. Autojuhi näost peegeldub väga vastuolulisi ilmeid ja erinevaid toone. Nagu me aru saame, tahab ta riiki toimetada kaupa, millel puuduvad maksumärgid ja mille kogused on lubatust suuremad. Enamuse sellest moodustab toidukaup – konservid, toiduõli jne. Ametnikud nuusivad purke ja pudeleid põhjalikult, ning meile jääb mulje, et mingid kirjad on etikettidelt puudu. Nüüd võetakse taksojuhi pagas uuesti ette, kistakse lahti ja isegi kaasasolnud riis vaadatakse läbi, et selgust saada kas terade suurus ikka vastab normile Kogu see inventuur võttis aega umbes tund, kusjuures meie formaalsustele kulunud aeg oli kolmandik sellest. Kui üle piiri saame, on jällegi pilkane pimedus. Pärast selle komejandi lõppu on taksojuhi nägu nii rõõmus, et varjutab isegi taevas oleva täiskuu. Viimases kontrollpunktis on ka ametnikud üleolevalt rõõmsad. Nad panevad meile südamele, et külastaksime nende kodukülasid ja õpetavad meile selgeks mõnede kohalike roogade hääldused, mida me kindlasti peaks proovima. Sõit piirilt Ammani võtab umbes tunni ja kella kaheksaks jõuame oma hotelli Palace, mis asub downtownis.

Bosra

Bosra amfiteater

Bosra

Täna on meil plaanis Bosra külastamine. Bosra asub umbes 100 km. kaugusel Damaskusest lõunas, Jordaania piiri ääres. Sinna saamine pole sugugi lihtne nagu esmapilgul näib. Esmalt võtame takso, et jöuda peatusesse, kust väljuvad bussid lõuna poole. Taksost väljudes oleme jälle hoolitsevate araablaste meelevallas. Meie soov on ilmselt uneliivasegusest pilgust niisamagi välja loetav, sest kohe tullakse ligi hüüetega " Bosra, Bosra " ootamata meie jaatavat vastust tõstetakse meid juba peaaegu täis bussile, millel 2 viimast vaba kohta leidub. Küsitakse jälle passie näha ja sõit algab. Bussisõidu või puhkepausi kohustuslikuks eemendiks on alati termosetäis väga magusat teed. Seda juuakse igal võimalikul vabal momendil ja enamasti seltskonnas. Olgu see siis bussisõidul, tööl, tänaval..... Sõit kulgeb kenasti vahepeal on vaja ainult jõuvett tankida. Kõik kummalised toimingud ja pisiasjad, mis reisi algul kummalised tundusid, oleme tasapisi omaks võtnud. Nüüd ei üllatanud enam ka see, et bussi tangiti töötava mootoriga. Ja miks peakski mootori selleks puhuks välja suretama? Ainult rumalad euronormid nõuavad seda. Peale paaritunnist sõitu jõuame Dara'a-sse, kus tuleb ümber istuda Bosrasse suunduvale mikrobussile. Hetkel väljuval bussil on ainult üks vaba koht ja meil tuleb ootama jääda järgmist. Tee Dara'ast Bosrasse on 38 km pikk ja see sõit võtab aega ligi pool tundi. Ühistranspordis sõitmisel hakkab silma kohalike ülim suhtlemisvalmidus ka kontaktisaamisoskus. See tundub olema nende elu üks koostisosadest. Meil eestis ei hakkaks kunagi võõrad kaasreisijad üksteist kõnetama, kui siis ainult ühe küsimusega ja ühesõnalise vastusega. Siin on see hoopis teisiti. Ma kahjuks ei saanud aru millest nad kõik räägivad, aga teemasid on palju. Nad on osavad suhtlejad ja ärakuulajad.

Jällegi loeb bussijuht meie nägudest välja, kuhu me täpselt minna tahame. Ta peatab bussi täpselt amfiteatri ees ja sõnadeta on selge, et oleme kohal.Bosra oli esimene nabatealaste asundus ja samas ka pealinn. Linna eripäraks on ehitiste tumedad toonid. See tuleneb hoonete ehitusel kasutatud mustast basaltkivimist. Siin asuvat amfiteatrit, mis mahutab kuni 15 000 inimest, loetakse maailma kõige paremini säilinuks omataoliste seas, hoolimata 12 sajandil toimunud maavärinast, mis seda linna väga tugevasti laastas.
Samasuguseid tumedast kividest ehitatud maju võib leida kõikjalt Bosrast. Ei pea olema ajugeenius, et aimata kuskohast see ehitusmatejal pärit on. Isegi suurem osa linnatänavatest on saanud omale uue katte Bosra vanalinnast. Vanalinnas on ka hooned, mis on osalt nii hästi säilinud, et ringi jalutades ja uudistades ei pane tähelegi, kui avastad ennast jälle kellegi koduõuest või majapidamisest. Leidub ka täiesti tühje ja poolikuid maju, kuhu võiks skvottima minna. Nagu vanale linnale kombeks on palju sambaid ja kaari, kõik ikka samast mustast basaldist välja tahutud. Siiski onõige paremini on säilinud amfiteater. Pimedad käigud ja pikad trepid viivad üles istekohtadeni, kus võib kuulata grupi itaalia turistide serenaadi mida võiks iseloomustada teatud koduloomade kontserdina. Käikudes on pimedust kohati nii palju, et liikumisel oleks abiks taskulamp. Amfiteatris turnimine mõjub hästi füüsilise treeninguna. Siit väljudes tabab turiste alaealistest poistest koosnev agressivsete kaupmeeste tulv, kes üksteise võidu suveniire pakuvad. Loomulikult üritatakse pähe määrida ka vanarooma münte, mida nad ise omasõnutsi varemete vahelt leidnud on. Arvatavisti on see tegevus siin mitteametlik, sest mootorratamüra lähenedes jooksevad kõik poisid varemete vahele peitu. Lähemal uurimisel selgub ,et mootorrattal sõidab korravalvur, kelle ülesandeks on seda ebaseaduslikku äritegevust takistada. Tänu suurtele turistide massidele, kes seda kohta külastavad, on ka kohalike hoiak võõraste suhtes ebatavliselt leige või isegi agressiivne.Tagasitee kulgeb sama valemi järgi nagu siiatulek. Algul mikrobussiga Dara´a linna ja sealt ümberistumisega Damaskusesse. Siit saame viimased piletid kohe väljuvale bussile. Seekord sõidame suure liinibussiga, mis väljub kindlal kellaajal. Kassa juures kritseldab ametnik vaevaliselt kummaliste ladina tähtedega meie eesnimed piletile ja teekonnalehelel. Seejärel tormame bussi peale, kus sõidu alguses reisisaatja kõik piletid enda kätte korjab. Islami tava järgi võõras mees ja naine kõrvuti bussis ei istu. Kui juhtub, et satuvadki kõrvuti võõrad erinevast soost inimesed, siis korraldab reisisaatja asjad nii, et kellegi huvid riivata ei saaks. Vajalike vangerduste tarbeks jäetakse alati 4 kohta välja müümata, et neid vajadusel kasutusele võtta.Päikeseloojangu ajaks jõuame tagasi Damaskusesse ja päeva lõpetame Quassiouni mäel, kuskohast avaneb mega vaade peaaegu kogu linnale. Kohalike ja turistide hulgas on see väga polulaarne väljasõidukoht. Nauditakse päikeseloojangut mäeveerel või välikohvikutes istudes, pikniku pidades või juttu ajades. Samuti kohtab inimesi, kes palvehlmeid käes kaugustesse vaatavd ning elatud elule ja tehtule mõtlevad. Loojangu ajaks on siia rahvast on kogunenud palju. Nautimaks head äraolemist on siia üles seatud tänavakohvikud, kus pakutakse värsket puuviljamahla või võimalust vesipiipu popsutada. Õhtul läheme veel linna peale, et kosutada ennast värske granaatõunamahlaga. Suured viljad pressitakse otse sinu silme all mahlaks.Kui ütleme „Teeme ühed tropid”, siis tähendab see siin, et tuli jälle isu värske granaatõunamahla järele.

Damaskus

Damaskus

Damaskuse hotelli sissepääs

Damaskus

Damaskus - Ommajjaadide moshee


Meie Damaskuse hotell asub vanalinna müüri ääres, mille omanikuks on Austraaliast pärit muheda olekuga härra. Vaatamata meie hilisele saabumisele on kogu hotelli teenendav personal üleval ja kuulavad pajatusi meie seiklusrikkast päevast. Hotell on väga lihtne, ilma liigse luksuseta ja siinne atmosfäär tekitab kohe tunde nagu oleksime kodus. Kõige selle toreduse krooniks on hotelli sisse- ja väljapääs. Seda võib teha kahel erineval moel. Lihtsam ja inimlikum on läbi ukse, aga sellega kaasneb tunduvalt pikem tee läbi vanalinna, kui on soovi peatänavale jõuda. Teine, kuid palju operatiivsem võimalus on ronida nöörredelist üle 3m kõrguse linnamüüri. See tee viib otse peatänavale bussi- ja taksopeatuse juurde välja. Suuremõõtmelise pagasi transpordiks on üles seatud motoriseeritud vintsisüsteem. Sidepidamine all- ja üevalolevate inimeste vahel toimub läbi voolikute, mille otsa on kinnitatud lehter, et kuuldavus parem oleks.
Hommikul üllatab meid priske ja vaheldusrikas hommikusöök, mida isegi kodus parimatel päevadel pole saanud. Kui laud on juba kõikvõimalikest toitudest lookas, tõstab perenaine meie kõrvale veel teisegi laua ja tõstab uued hõrgutised sellele. Hotellis peatub palju inimesi maailma eri paigust. Olemine on väga sõbralik. Tutvustame siingi oma kodumaad ja majaperemehelt saame teada, et oleme selles kohas esimesed Eestist pärit külalised. Kohalikud on siiralt üllatunud meie maa väiksuse üle ja suu ammuli kuulatakse jutte Eestist kui tõelisest imedemaast. Hommikul einestades märkame järsku trepist alla voolavat veejuga. Midagi hullu ei juhtunud, sest see on kõigest põrandapesu. Oleme seda ka mõnes muus kohas näinud ja siin käib see kõikjal ühtemoodi. Ämbritäied vett valatakse põrandale laiali, koristaja teeb harjaga paar äkilist siuh-säuh liigutust, nagu hunt multifilmist „Oota Sa” ja kogu must vesi suunatakse osavalt uksest välja otse tänavale.Võrreldes eelmiste kohtadega on Damaskuses turistide konsentratsioon suurem. Kohalikud ei paina oma uudshimuga ja see laseb rahulikumalt ka ümbrust nautida. Nagu teisteski linnades on siin lugematu arv mosheesid, tsitadell, suur turg (souk). Tsitadellidega pole meil sellel reisil eriti õnne. Selgub, et see on remondis, aga kuna avatakse?? Allah ise teab seda. Käime Ommajaadide moshees, Azemi palees ja teeme tutvust soukis pakutava kaubaga. Kõik huvitavamad kohad asuvad vanalinna müüri sees ja seepärast on Damaskus turistile mugav koht. Vanalinna tänavasüsteem on lihtne ja arusaadav isegi vähese orienteerumisvõimega inimesele. Päeva lõpuks suutsime siin orienteeruda juba kaarti kasutamata.

Palmyra (Tadmor)

Ööbime hotellis Ishtar. Tegemist on suuremat sorti, kuid väga hubase öömajaga. Meid võtab isiklikult vastu hotelliomanik ja näitab kätte toa. Tegime õigesti, et hotellitoa varem ära broneerisime, sest seoses hobuste ja kaamelite võiduajamisega on linn rahvast täis ja vabu ööbimiskohti pole. Meie tuba meenutab suuremat sorti kilukarpi. Ainus kontakt välisilmaga on läbi pisikese klaasiga kaetud avause. Seda on umbes 20 X 40 cm ja näha on maja- seina külge kinnitatud kommunikatsioone. Voodid on pehmed ja vannitoas leidub ruumi isegi vannile.Hommik kostitab meid tugeva tuule ja harjumatult karge ilmaga. Kõrbealadel on see täiesti tavaline, et ööseks temperatuur tugevalt langeb.Tänapäeva kõrb on niivõrd palju moderniseerunud, et saksauulipuhmaste asemel keerutab tuul maad mööda kilekotte ja tühje plastpudeleid. Oleme otsustanud alustada varakult, et suured turistide hordid meie hoogsale sammule jalgu ei jääks. Palmyra varemed asuvad väga laial maa-alal. Lisaks on veel ümbruskaudsete küngaste otsas säilinud üle 40 tornikujulise hauakambri, mõned kirstudega augud, ja eemal kõrge künka otsas asuv tsitadell. Sambaid on nii palju ja need kõik tunduvad äravahetamiseni ühesugused, et korduvalt võime tsiteerida fraasi eesti filmiklassikast: "Jällegi seesama sara „(siin: sammas). Keset seda sambarivi ja vaikust tabab meid ootamatult eestikeelne hüüe: "Tere hommikust. Kuidas läheb?" Suurest üllatusest pole palju puudu, et ka ise sammasteks muutume. Meie trikoloorid on ära tuntud ja meid tervitab üks reisijuht, kes muuhulgas ka Eestis on töötanud. Lõunaks oleme oma silmade ja kõrvadega kogu maa-ala läbi töödelnud. Tsitadell meie jaoks tähendab samasugust kohalikega poseerimist nende kaamerate ja mobiilide ees, nagu see mujalgi kombeks on olnud. Kõik naeravad ja tüdrukud ei hoia end sugugi kombekalt tagasi võõraid meesterahvaid kõnetamast.Lõunaks saab meie ringkäik tehtud ja otsustame puhata traditsioonilises puhkemajas. Teed sinna juhatab luitunud plekktahvel ja kuna seda tee pealt märgata pole, ei satu sinna ka eriti külastajaid. Tegelikult on see tõeline oaas – palmid, oliivipuud, veesilm, kassid, kilpkonnad. Mõnus on olla ja pehmetel diivanitel lebmisel tikub uni isegi silma tulema. Kõike seda idülli ja lõunasööki nautides pole meil aimugi pea kohale kerkivatest murepilvedest. Kui lõunapaus läbi, asutame vaikselt bussijaama poole minema, et õhtuks Damaskuses olla. Igal bussifirmal on siin oma terminal ja kõik need asuvad linna ääres. Kohti bussile on suurte rahvahordide tõttu raske saada. Tänu nädalalõpule on rahvast palju liikvel. Erinevad bussifirmad annavad erinevaid lubadusi, mis kellasele bussile võiks saada. Kuna mitme terminali vahel pendeldada pole mõtet, jääme pidama sinna, kus võimalus bussile saada näikse olevat kõige kiirem. Esmalt lubatakse kohta poole tunni pärast väljuvale kella kolmesele bussile. Nõustume selle pakkumisega ja peame oma passid ametniku kätte andma. Ta paneb need lauale tekkinud dokumendi- kuhja alla, mille alusel moodustub ootejärjekord. Iga järgneva tulija dokument lükatakse kõige alumiseks. Oma dokumendid peavad loovutama ka kohalikud. Palmyra on transiitjaam ja vabade kohtade arv selgub alles siis kui buss jaama jõuab. Vastavalt dokumentide järjekorrale hüüab ametnik inimese nime, kes bussile saab. Inimeste hulka ja vabade kohtade suhet arvestades on pilt selge, et kella kolmesele bussile meil asja pole. Smuti järgmisele kell 4 ja ülejärgmisele kell 5. Iga kord enne bussi saabumist ja kohtade jagamist algab ametniku lauakse taga hirmus sagimine. Kõik loodavad olla need õnnelikud, kes bussile saavad. Kuna kohalike dokumendid oma formaadilt on meie ID kaardi mõõtu ja meie passid on tunduvalt suuremad ja raskemad, siis kipub see dokumendikuhi kiiva minema. Meie õnnetuseks suudabki keegi suure sagimise käigus selle „Pisa torni” ümber ajada ja meie kahjuks ei osata enam endist, meile soodsamat järjestust taastada. Loomulikult rändavad meie rasked ja suureformaadilised passid kõige alla, et see kuhi kindlamalt püsti seisaks. Kohalike ägedale seletamisoskusele jääb meie euroopalik alla ja jääme lootma kõige paremale. Teadmatus, kas me üldse Damaskusesse saame suureneb iga minutiga. Kaasatundvaid pilke on terve terminal täis. Kella poole seitsmeksks on koos meiega terminali alles jäänud veel 6 eurooplast, kellel vaja pealinna saada. Ametnik lubab jällegi, et kui Allah tahab (Insallah), siis saame seitsmesele bussile. Kõige kiuste on just see buss ainus, mis üle poole tunni hiljaks jääb. Kui buss lõpuks kohale jõuab selgub kurb tõsiasi, et bussis on üksainus vaba koht. Kuna me kuus allesjäänud reisijat oleme kõik kahekesi paariised, pole meist keegi nõus bussile minema. Ametnik teeb üllatunud näo ja ei suuda meie üksmeelest aru saada. Bussijuhiga konsulteerides tehakse meile kompromissettepanek, et kõik saavad bussile. Tingimusel, et ülejäänud viis istuvad põrandal. Peale viietunnist bussijaamas istumist ja teadmatust tundus see pakkumine päeva parim olevat. Kohe vormistati meid reisijatenimekirja ja hetk hiljem võtsime suuna pealinna poole. Damaskusesse on meil sõita 275 km ja kestab 3,5 tundi. Ainus vaba istekoht bussis on muidugi katkise seljatoega, aga kõiki kannatusi arvestades ekstraklass. Mina sain endale "istumisplatsi" bussijuhi kõrval olevale trepiistmele. Esimesest aknast oli ka hea jälgida meie teekonda. Kui meie reisisaatja oli oma tegemised lõpetanud toetas tema ka ennast minu kõrvale istuma. Tal oli hirmus suur suhtlemisvajadus, aga kahjuks oli tema inglise keele oskus sama piiratud nagu minul araabia keele osas. Lõpuks arvas ta ,et võiksin araabia keele vähemalt algtasemel selgeks saada, mis sellest ,et ma aru ei saa. Tema õpetamismeetod seisnes selles, et pidin kordama häälikuid ja sõnu mis ta mulle ette ütles ja mille tähendusest ma zero protsenti aru sain. Ühesõnaga nalja sai palju ja algul pikana tundunud sõit sujus kiiresti. Päeval kell 3 alustatud teekond lõpeb kell 11 õhtul Damaskuses. Oleme väsinud kuid õnnelikud. Võtame takso ja sõidame oma uude ööbimiskohta.

Eufrat - Jaaber - Rasafa - Hama - Homs - Palmyra (Tadmor)

Jaaberi tsitadell Assadi järve ääres

Rasafa kõrbekindluse varemed

Hama vesiratas

Varahommikul suundume Aleppost itta, et jõuda Eufrati jõe äärde. Jõele on ehitatud endise N6ukogude Liidu abiga tamm, mille taha on paisutatud Assadi järv. Sõit Aththawra linna, mis tammi juures asub, võtab aega umbes 2 tundi. Linnas on siiani tunda nõukogudeaegset hõngu iseloomulike paneelmajade ja autode näol. Meie arvates on see linn kole ja segadusseajav. Linn ehitati selleks, et majutada inimesi, kes siin tammi ehitamise ajal töötasid. Hiljem, kui tamm valmis sai anti korterid neile, kelle majapidamised jäid ülespaisutatud Assadi järve alla. Tamm ise on range sõjaväelise kontrolli all. Jälle tahetakse näha passe ja meie autojuhilt uuritakse sõidu eesmaärgi kohta. Turvakaalutlustel on tammi pildistamine keelatud. Nii saamegi lihtsalt üle tammi sõita ja arvatavat jõge imetleda, sest seda vett mis tammist läbi lastakse pole just sugugi palju. Assadi järve näeme paremini Jaaberi tsitadelli juurest. See on suur tellistest ehitis kõrge künka otsas, mis nüüd, ilmselt järve tekitamise tõttu saarel asub. Saar on ühenduses maismaaga, et ligipääs tsitadellini kergem oleks. Vaade massiivile on võimas, kuigi sellest pole just palju alles jäänud. Peamiselt välissein ja ääretornid. Siin saab jalutada mõnel platvormil ja kogu selle massiivi otsas, kuhu tippu on püsti pandud Pisa tornile sarnane viltune vaatetorn. Väga hõredate redelipulkade tõttu on sinna sissesaamine võimatu, kui sul just pole Peeter I-se mõõtu sammu. Tsitadellist lahkudes peame veel äsja ärganud turismipolitseile end tutvustama ja passe näitama, kuna riik tahtvat teada, kes selles kohas üldse käivad.Järgmine peatuskoht on Rasafa kõrbekindluse varemed. Tee sinna kulgeb pikalt-pikalt üle igava liiva ja tühja välja ja kerkib miraazina järsku tee kõrvale. Umbes poolehektarine maa-ala on ümbritsetud kaitsevalliga, mille sees mõned säilinud varemed ja künkad on. Ka nende küngaste all võib veel miskit asuda. Mõned veetsisternid on liiva ja savi alt juba leitud. Need on suured, ligi 7 meetri kõrguste seinte ja sammastega reservuaarid, kus hoiti vett. Sellest kogusest oleks jätkunud tervele asulale 2 aastaks. Ka mõnel pool mujal on maa järgi andnud ja tekkinud sügavad augud. Neid pole veel inimesed jõudnud niipalju prahiga täita, et sinna ohutult uudistama minna annaks. Kummaliseks teeb asja see, et kogu kompleks on ehitatud marmorist ja meie mõistus seda kinni ei võta, kuskohast seda materjali nii palju sealt savi ja liiva keskelt võtta on olnud.Pärastlõunal suundume Al Mansurasse, kust peame iseseisvalt edasi saama. Valikuid on mitmeid, sõltuvalt transpordi saamise kiirusest. Esimene variant on Hama ja teine otse Palmyrasse. Meie õnnetuseks ükski buss lähiajal ei välju. Kella kolmeks oleks küll kohti, aga see tähendaks tunnipikkust ootamist. Ka autojuht otsib võimalusi ehk on keegi on kuhugi lõunapoole sõitmas ja võiks meid ühes võtta. Järsku kihutab meie poole auto, mille juht läbi lahtise akna hüüab "Palmyra, Palmyra". Arvates, et paremat varianti niipea pole saabumas lööme käed ja asume Palmyra poole teele. Meie uus sohver uurib ka edasiste plaanide kohta. Kui, aga selgub, et meil on soov Hamat külastada, teeb ta kohe ettepaneku ka sealt läbi sõita. See teeks meie teekonna ligi kaks korda pikemaks, kui otse Palmyrasse minna. Plaanid ümber vaadatud kihutamegi tuhatnelja ohtlike ja ohutute olukordadega vaheldumisi 150 km tunnikiirusega Hama poole. Sisulise liikluse puududes polegi nendel teedel mõtet aeglasemalt sõita. Tee on suhteliselt igav, sest peale liiva- ja saviküngaste pole midagi eriti näha. Meie teejuhilt oleme teada saanud, et sel nädalavahetusel kui me Palmyras oleme on linna tabanud turistide tulv. Põhjuseks on seal toimuvad hobuste ja kaamelite võiduajamised. Süüria president peaks ka isiklikult seal kohal olema. Etteruttavalt niipalju, et tänu sellele sündmusele saab Palmyrast Damaskusesse tulek meie jaoks üks „kolgata tee”. Ainult et risti ja viletsuse asemel on meil meie seljakotid ja väsimus.Hamas vaatame noriasid ehk vanu vesirattaid. Need on suured, 20-meetrise läbimõõduga puust labadega rattad, et vett paremini suunata vajalikku kohta. Kuna veetase on madal siis need rattad , mida me näeme kahjuks ei tööta. Kohalikud lapsed on aga nõuks võtnud üks neist ikka liikuma saada. Nad tradivad ratta otsas agaralt siia-sinnapoole ja arhitektuurimälestis hakkabki suure krigina saatel liikuma. Kuna õhtupimedus hakkab vaikselt lähenema ja sõita on veel ligi 300 km. eii viida me siin kaua aega ja asume jälle teele. Autojuht tahab veel käia ühe tuttava juures hotellis, et võtta kerge eine. Hotell rabab meid järjekordse üllatusega, mis on riiulilt vastu vaatav värske eestikeelne GoTraveli reisiajakiri. Täitsa hämmastav, et keegi on nõuks võtnud Eestit veidigi mujal maailmas promoda. Meie teeme seda samamoodi. Kanname seljakottide küljes Eesti lippu, räägime omavahel eesti keeles ja jagame meie peatuskohtades toredatele inimestele Eestit tutvustavaid materjale ja „Kalevi” shoklolaadimünte. Meie välimus ja lipukesed on meid juba mõnelgi korral reetnud. Tänu lipukestele tuleb tihti aru anda, kust pärit oleme. Kohalikud enamasti ei tea, mis on Eesti ja kus ta asub. Väga üksikud teavad meid läbi meie suhete Venemaaga. Kui öelda, et Skandinaavia kandis, toob see näole mõningase selguse.Hamast edasi kihutame Homsi poole, mis on Süüria suuruselt kolmas linn, kust võtame kursi Palmyra suunas. Päike on loojunud ja pimedus tungib peale. Enne lõplikku päikesekiirte kadumist jõuame veel kõrbes fotopeatuse teha ehk "Japanese moment", nagu meie autojuht tabavalt tähendab. Kiirus läbi pimeduse ja kõrbe Palmyrasse liikudes pole sugugi väike. Kohati kisub see jälle sinna 150 km kanti. Üle konarlku tee sõites tekib kohati lendamise ja turbulentsi tunne.

Surnud linnad Apamea - Serjilla - Al Bara - Ruweiha - Jerada - Aleppo

Hommik algab jällegi väga vara. Esiteks imaami palvehüüd ja siis veel meie soov jõuda ühe päevaga palju ära näha. Oleme oma teejuhiks leidnud ühe kohaliku, kes meile oma autoga retke surnud linnadesse organiseerib. Päev tuleb kiire ja tegus, sest õhtuks on soov ka Aleppo tsitadelli seestpoolt näha.Surnud linnad kujutavad endast suuri kiviehtiste varemeid mõningatel puhkudel ka päris terveid hooned. Üldiselt pole neis enam mingeid elutegevuse märke, kuid tegelikkus näitas meile hoopis midagi muud. Alustame kõige kaugemast kohast, et siis Aleppole lähemale tulla.
Apamea (häälduse järgi Afamia) asutati aastal 300 e.Kr. Linna hiilgeaegadel elas siin ligi pool miljonit inimest. Praegu on linnast järele jäänud 2-3 km pikkune kivikattega peatänav, mille ääres kõrguvad võimsad sambad. Kogu seda ajaloolist paika ümbritseb kohalike põllu- ja heinamaa. Sugugi üllatav pole, kui siit kitsed või muud koduloomad üle jooksevad. Hommikul vara oli lahe olla, sest segavaid turiste ja lõõskavat päikesekuumust veel polnud. Etteruttavalt niipalju, et selle retke ajal kohtasime vist ainult kahte hinge, keda turistiks nimetada saab. Kogu seda vaikust ja rahu katkestas äkki punnvõrride lärm, mis meie poole lähenes. Kui kõige kiirem oli meieni jõudnud hüppas sealt maha üks kohalik ja Jürgenveberlikult võlus ta oma hõlma alt välja igasugu luitunud postkaarte ja tuhmunud meenemünte. Omasõnutsi oli ta need viimased ise siitsamast leidnud. Kuna me ta pakkumise vastu erilist huvi üles ei näidanud, siis sõitis ta tuldud teed tagasi. Järjepanu käisid meid ära rääkimas kõik temaga kaasas olnud ärihaid. Nende suureks kurvastuseks nad meie arvel oma pere eelarvet kasvatada ei saanud.Kui olime jõudnud oma retkega poolele teele, märkasime kivil istuvat vanameest. Nähes meid viipas ta meile ja kutsus enda juurde. Ta tervitas meid ehtaraablaslikult st. põsemusi vasakule-paremale-vasakule. Kuna ta võõrkeeli ei vallanud, siis temaga suurt juttu teha ei saanud. Küsisime luba paar pilti teha ja läksime jälle oma teed.
Serjilla – Siin on säilinud kõige rohkem ehitisi kõigist Süüria surnud linnadest. Rooma saunad, kirik, elumajad kõrguvad omas mitte küll täielikus hiilguses. Linna õitseaegadel oli siin veinitööstuse keskus. Ühe sauna põrandalt on leitud ka suur mosaiik, mille vanust võib arvutada aastast 473.
Al Bara – Teadaolevalt on seda linna mainitud juba neljandal sajandil. Sel ajal toodeti siin oliiviõli ja veini. 5-6 sajandil sai Al Barast suurim Bütsantsi linn siin piirkonnas. Praeguseks on selle koha kohalikud põllumehed täielikult okupeerinud. Varemete ja püramiidikujuliste katustega majade vahele on tekitatud suured oliivisalud.
Ruweiha – See linn üllatas meid natukene teise kandi pealt, kui oleks osanud arvata. Linn nagu linn ikka, aga see polnud mitte surnud. Elutegevus käis siin täie hooga. Varemetesse olid end sisse seadnud beduiinid kogu oma majapidamise ja pudulojustega. Kitsed, hobused, kuked, kanad, koerad – kõik jooksid siin vabalt ringi. Kõige krooniks oli satelliidiantenn, mis ühe hoone jalamilt taeva poole vaatas. Hiljem saime teada, et omavoliline elamine ja tegevus surnud linnades on väga suureks probleemiks.Jerada – Nagu Ruweihas on ka siin kasutuskõlblikud hooned kõrvaloleva küla asukate poolt okupeeritud. Siia on rajatud kõikvõimalikud abihooned ja isegi laudad pudulojustele. Hästi on säilinud vaatetorn ja Bütsantsiajastu katedraal 5-dast sajandistViimase linna külastamise ajal hakkas juba tekkima üledoosi oht suurte kiviehitiste, sammaste ja varemete suhtes. Mõruda maigu tänasele retkele surnud linnadesse jätab kohalike hoolimatus ja suhtumine oma suurimasse varandusse mis neil on. See on koht, mis lausa elab, kõnnib ja hingab ajaloo peal. Samuti olime siin ühe ebatavalise käitumismudeli tunnistajateks, mis mind esialgu sõnatuks tegi. Nimelt märkasime varemete vahel üht kurnatud ja väsinud vanakest. Ilmselt oli ta suure kuumuse eest varjulises kohas jõudu kogumas. Ta osutas oma kätega suu peale ja me saime aru, et tal on janu. Ulatasime talle oma veepudeli ja ta jõi sealt mõned sõõmud. Kummaline oli joomistehnika, mida me ka hiljem kohtasime. Ei sel ega ka järgmistel kordadel ei puutunud jooja suu ja huuled kordagi vastu pudeli suuet. Tundus nagu ta valas vett endale kurku. Oli see hügieenist või viisakusest jäigi meile saladuseks.

Tänu targalt valitud tempole jõudsime Alepposse valges tagasi. Lootsime jõuda ka Aleppo kuulsamasse vaatamisväärsusesse – tsitadelli. Tundub et see ehitis on Aleppo linna au ja uhkus - süda ja hing. Näha oli palju inimesi - eriti kohalikke. Kõik olid siia päikeseloojangut nautima tulnud. Nagu tsitadellid ikka asub ka see ehitis linna keskel kõige kõrgema koha peal. Ehitis on nagu mesitaru oma keerukate käikude ja süsteemidega. Pikapeale muutuvad kohalikud noored väga tüütavaks. Nad tahavad, et me neid pildistaks ja tagatipuks on neil soov veel ennast koos meiega pildile saada. Mingil hetkel on meie taga juba terve järjekord. Tekkinud on kummaline tunne, kes nüüd keda või mida vaatama tuli. Imret peeti koguni Enrique Iglesiaseks, hea et veel autogramme ei küsitud.Õhtul läksime veel viimast korda linna peale, sest homseks jätame selle koha ja suundume Eufrati jõe äärde. Korraks sattusime me linnas kohta kust me omapeaga ei osanud enam tagasiteed leida. Uurisime kaasavõetud linnakaarti ja korrga seisis meie ees üleni kollases mees. Ta oli sõna otseses mõttes kollane. Kaabu, ülikond, lips, triiksärk, solid isegi kingad. Tagatipuks helistas ta veel kollase mobiiltelefoniga. Ta juhatas meile õige suuna kätte ja kadus sama äkki nagu oli meie ette ilmunud. Me olime nii suures hämmingus, et ei mäletanud enam midagi mis ta meile seletanud oli. Oli ta päikesekummardaja või võitööstur see jäigi saladuseks. Kahju et fotokas polnud töövalmis. Aleppo on väga tore ja sõbralik linn. Olen kindel, et tulen siia veel kunagi tagasi.