Sednaya - Maalula - Süüria Jordaania piiri ületamine

Maalula

Tänaseks eesmärgiks on külastada kahte külakest Sednayat ja Maalulat ja jõuda õhtuks Ammani. Sednaya asub umbes 30 km ja Maalula 60 km Damaskusest põhjas. Mõlemas neist asuvad suured kristlaste kogukonnad ja kõrvuti mosheedega on külades harjumatult palju kirikuid. Võrreldes Maalulaga on Sednaya rohkem modernsem. Vanade majade asemele on kerkinud ja kerkimas uued ja isikupäratumad hooned. Külastasime peamist kirikut ja vaatamisväärsust - Püha Neitsi konventi (või kuidas iganes see eesti keeles võiks olla). Kõik siin on nii püha, et pildistamine, mobiil-telefoniga rääkimine ja suitsetamine on keelatud.
Maalula on ainuke koht maailmas, kus räägitakse veel aramea keelt, sama keelt mida Kristus rääkis. Siin on tegev 300. aastast pärit kirik, koos iidse altariga, mis asub üleval mäe otsas. Jumala-teenistust peetakse küll araabia keeles, aga meie isa palvet võib kuulda aramea keeles. Maalulas on säilinud rohkem isikupära kui Sednayas. Küla on rajatud mäeküljele, majad paiknevad terrassidenana üksteise kohal ja nende vahel on kirikud. Tõusul mäkke ootavad meid vankritega pähklimüüjad, kes kohe ligi astuvad ja meie suud kuivatatud puuvilju täis topivad, ise kiites: "Good, very good. Good, very good". Ka nemad oskavad imesid teha - Maalula mandel ja Aleppo viigimari pannakse osavalt omavahel kokku ja neist saab Damaskuse hõrgutis. Selline osavus oma kaupa demonstreerida, annaks ka eesti müügimeestele tublisti inspiratsiooni. Väga pikalt me selle paiga pühadust ja hõngu ei naudi, sest mõistlikul ajal on vaja sõita tagasi Damaskusesse ja sealt edasi Jordaania piiri poole. Vältimaks ajakadu vanalinnas tiirutamisel laseme oma reisikotid üle vanalinna müüri vintsiga alla toimetada. Seejärel sõidame taksoga Karaj Somariesse, et siit edasi Ammani minna. Taksojuht paneb peale araabia muusikaga kasseti, seejärel langeb transsi, kõigutab end küljelt-küljele ja kihutab läbi tiheda liikluse 120-140 km tunnikiirusega mööda Damaskuse tänavaid. Kui oleme pärale j6udnud, rabavad meid kohe kaks kohalikku taksistidest „raisakulli” enda noka vahele. Edasine on justkui kahe kultuuri kokkupõrge - meie oma põhjamaise rahuga ja kohalikud oma temperamentse keevalisusega. Saades teada meie sihtkoha, haaratakse kohe kotid, ja viiakse need politseiosakonda turvakontrolli. Seejärel näeme, kuidas meie pagas lindi pealt kohe võõraste käte vahele kaovad. Saades esmasest ehmatusest üle, suudame ikka oma otsustusvõime maksma panna, sest meile tundub asi kellegi poolt otsustatud olevat. Kohaliku politseiniku abiga leiame endale rahumeelsema seltskonna, kellega Jordaaniasse sõita. Kokku võetakse pardale 4 reisijat, lisaks meile on üks olemas ja neljandat tuleb veel veerand tundi oodata. Kui seltskond on koos võtab taksojuht meie passid ja kaob kuhugi ametiruumidesse. Mõne minuti pärast naaseb ta sealt hunniku paberitega ja olemegi stardiks valmis. Vahepeal teeme peatuse, et tankida ja sealsamas asuvast toidupoest keahkinnituseks midagi osta. Meie suureks üllatuseks saab sealt nätsu- ja krõpsupakkide vahelt osta ka riigist lahkumise kaarte, mis on kohustuslik täita igal välismaalasel, kes riigist lahkub. Lahkumine riigist läheb libedalt, umbes poole tunniga on Süüria poolel kõik formaalsused täidetud. Kahe piiripunkti vahel asuvast poest hangib meie taksojuht veel mitu plokki sigarette. Kaks plokki sokutatakse meie kummagi kotti, mida hiljem autojuht muidugi tagasi tahab saada. Raske pole arvata kummas riigis maksud kõrgemad on. Jordaania piiril on asi keerulisem. Kogu auto otsitakse põhjalikult läbi. Meie kotid ja pambud tõstetakse maha. Rattakoopad, laealune, autouksed, pagasiruumi põhi koputatakse spetsiaalse haamrikesega ruutsentimeetrihaaval läbi. Tollitöötajate kõrgendatud huvi on selle trääni vastu, mida autojuht veab. Meie kotid ei huvita eriti kedagi ja neisse ei vaadatagi. Ka teiste kaasreisijate kraam - mandoliin, peene mustriga päevatekid ja pardikujuline kaisuloom ametnikke eriti ei huvita. Autojuhil on pagasis hoopis huvipakkuvamat kraami, mida kolmeliikmeline tolliametnike konsiilium inspekteerima asub. Meie kohalikust keelest aru ei saa ja seepärast jääb üsna arusaamatuks, milles probleem on. Autojuhi näost peegeldub väga vastuolulisi ilmeid ja erinevaid toone. Nagu me aru saame, tahab ta riiki toimetada kaupa, millel puuduvad maksumärgid ja mille kogused on lubatust suuremad. Enamuse sellest moodustab toidukaup – konservid, toiduõli jne. Ametnikud nuusivad purke ja pudeleid põhjalikult, ning meile jääb mulje, et mingid kirjad on etikettidelt puudu. Nüüd võetakse taksojuhi pagas uuesti ette, kistakse lahti ja isegi kaasasolnud riis vaadatakse läbi, et selgust saada kas terade suurus ikka vastab normile Kogu see inventuur võttis aega umbes tund, kusjuures meie formaalsustele kulunud aeg oli kolmandik sellest. Kui üle piiri saame, on jällegi pilkane pimedus. Pärast selle komejandi lõppu on taksojuhi nägu nii rõõmus, et varjutab isegi taevas oleva täiskuu. Viimases kontrollpunktis on ka ametnikud üleolevalt rõõmsad. Nad panevad meile südamele, et külastaksime nende kodukülasid ja õpetavad meile selgeks mõnede kohalike roogade hääldused, mida me kindlasti peaks proovima. Sõit piirilt Ammani võtab umbes tunni ja kella kaheksaks jõuame oma hotelli Palace, mis asub downtownis.