Palmyra (Tadmor)

Ööbime hotellis Ishtar. Tegemist on suuremat sorti, kuid väga hubase öömajaga. Meid võtab isiklikult vastu hotelliomanik ja näitab kätte toa. Tegime õigesti, et hotellitoa varem ära broneerisime, sest seoses hobuste ja kaamelite võiduajamisega on linn rahvast täis ja vabu ööbimiskohti pole. Meie tuba meenutab suuremat sorti kilukarpi. Ainus kontakt välisilmaga on läbi pisikese klaasiga kaetud avause. Seda on umbes 20 X 40 cm ja näha on maja- seina külge kinnitatud kommunikatsioone. Voodid on pehmed ja vannitoas leidub ruumi isegi vannile.Hommik kostitab meid tugeva tuule ja harjumatult karge ilmaga. Kõrbealadel on see täiesti tavaline, et ööseks temperatuur tugevalt langeb.Tänapäeva kõrb on niivõrd palju moderniseerunud, et saksauulipuhmaste asemel keerutab tuul maad mööda kilekotte ja tühje plastpudeleid. Oleme otsustanud alustada varakult, et suured turistide hordid meie hoogsale sammule jalgu ei jääks. Palmyra varemed asuvad väga laial maa-alal. Lisaks on veel ümbruskaudsete küngaste otsas säilinud üle 40 tornikujulise hauakambri, mõned kirstudega augud, ja eemal kõrge künka otsas asuv tsitadell. Sambaid on nii palju ja need kõik tunduvad äravahetamiseni ühesugused, et korduvalt võime tsiteerida fraasi eesti filmiklassikast: "Jällegi seesama sara „(siin: sammas). Keset seda sambarivi ja vaikust tabab meid ootamatult eestikeelne hüüe: "Tere hommikust. Kuidas läheb?" Suurest üllatusest pole palju puudu, et ka ise sammasteks muutume. Meie trikoloorid on ära tuntud ja meid tervitab üks reisijuht, kes muuhulgas ka Eestis on töötanud. Lõunaks oleme oma silmade ja kõrvadega kogu maa-ala läbi töödelnud. Tsitadell meie jaoks tähendab samasugust kohalikega poseerimist nende kaamerate ja mobiilide ees, nagu see mujalgi kombeks on olnud. Kõik naeravad ja tüdrukud ei hoia end sugugi kombekalt tagasi võõraid meesterahvaid kõnetamast.Lõunaks saab meie ringkäik tehtud ja otsustame puhata traditsioonilises puhkemajas. Teed sinna juhatab luitunud plekktahvel ja kuna seda tee pealt märgata pole, ei satu sinna ka eriti külastajaid. Tegelikult on see tõeline oaas – palmid, oliivipuud, veesilm, kassid, kilpkonnad. Mõnus on olla ja pehmetel diivanitel lebmisel tikub uni isegi silma tulema. Kõike seda idülli ja lõunasööki nautides pole meil aimugi pea kohale kerkivatest murepilvedest. Kui lõunapaus läbi, asutame vaikselt bussijaama poole minema, et õhtuks Damaskuses olla. Igal bussifirmal on siin oma terminal ja kõik need asuvad linna ääres. Kohti bussile on suurte rahvahordide tõttu raske saada. Tänu nädalalõpule on rahvast palju liikvel. Erinevad bussifirmad annavad erinevaid lubadusi, mis kellasele bussile võiks saada. Kuna mitme terminali vahel pendeldada pole mõtet, jääme pidama sinna, kus võimalus bussile saada näikse olevat kõige kiirem. Esmalt lubatakse kohta poole tunni pärast väljuvale kella kolmesele bussile. Nõustume selle pakkumisega ja peame oma passid ametniku kätte andma. Ta paneb need lauale tekkinud dokumendi- kuhja alla, mille alusel moodustub ootejärjekord. Iga järgneva tulija dokument lükatakse kõige alumiseks. Oma dokumendid peavad loovutama ka kohalikud. Palmyra on transiitjaam ja vabade kohtade arv selgub alles siis kui buss jaama jõuab. Vastavalt dokumentide järjekorrale hüüab ametnik inimese nime, kes bussile saab. Inimeste hulka ja vabade kohtade suhet arvestades on pilt selge, et kella kolmesele bussile meil asja pole. Smuti järgmisele kell 4 ja ülejärgmisele kell 5. Iga kord enne bussi saabumist ja kohtade jagamist algab ametniku lauakse taga hirmus sagimine. Kõik loodavad olla need õnnelikud, kes bussile saavad. Kuna kohalike dokumendid oma formaadilt on meie ID kaardi mõõtu ja meie passid on tunduvalt suuremad ja raskemad, siis kipub see dokumendikuhi kiiva minema. Meie õnnetuseks suudabki keegi suure sagimise käigus selle „Pisa torni” ümber ajada ja meie kahjuks ei osata enam endist, meile soodsamat järjestust taastada. Loomulikult rändavad meie rasked ja suureformaadilised passid kõige alla, et see kuhi kindlamalt püsti seisaks. Kohalike ägedale seletamisoskusele jääb meie euroopalik alla ja jääme lootma kõige paremale. Teadmatus, kas me üldse Damaskusesse saame suureneb iga minutiga. Kaasatundvaid pilke on terve terminal täis. Kella poole seitsmeksks on koos meiega terminali alles jäänud veel 6 eurooplast, kellel vaja pealinna saada. Ametnik lubab jällegi, et kui Allah tahab (Insallah), siis saame seitsmesele bussile. Kõige kiuste on just see buss ainus, mis üle poole tunni hiljaks jääb. Kui buss lõpuks kohale jõuab selgub kurb tõsiasi, et bussis on üksainus vaba koht. Kuna me kuus allesjäänud reisijat oleme kõik kahekesi paariised, pole meist keegi nõus bussile minema. Ametnik teeb üllatunud näo ja ei suuda meie üksmeelest aru saada. Bussijuhiga konsulteerides tehakse meile kompromissettepanek, et kõik saavad bussile. Tingimusel, et ülejäänud viis istuvad põrandal. Peale viietunnist bussijaamas istumist ja teadmatust tundus see pakkumine päeva parim olevat. Kohe vormistati meid reisijatenimekirja ja hetk hiljem võtsime suuna pealinna poole. Damaskusesse on meil sõita 275 km ja kestab 3,5 tundi. Ainus vaba istekoht bussis on muidugi katkise seljatoega, aga kõiki kannatusi arvestades ekstraklass. Mina sain endale "istumisplatsi" bussijuhi kõrval olevale trepiistmele. Esimesest aknast oli ka hea jälgida meie teekonda. Kui meie reisisaatja oli oma tegemised lõpetanud toetas tema ka ennast minu kõrvale istuma. Tal oli hirmus suur suhtlemisvajadus, aga kahjuks oli tema inglise keele oskus sama piiratud nagu minul araabia keele osas. Lõpuks arvas ta ,et võiksin araabia keele vähemalt algtasemel selgeks saada, mis sellest ,et ma aru ei saa. Tema õpetamismeetod seisnes selles, et pidin kordama häälikuid ja sõnu mis ta mulle ette ütles ja mille tähendusest ma zero protsenti aru sain. Ühesõnaga nalja sai palju ja algul pikana tundunud sõit sujus kiiresti. Päeval kell 3 alustatud teekond lõpeb kell 11 õhtul Damaskuses. Oleme väsinud kuid õnnelikud. Võtame takso ja sõidame oma uude ööbimiskohta.