Aleppo

Hommikul on kohustuslikuks äratuselemendiks jällegi muessini palvelekutse. Kuna selline äratusstiil meid juba nädalajagu saatnud on, siis hakkame sellega tasapisi harjuma. Võimalik, et koju jõudes tunneme esimestel hommikutel isegi puudust sellest. Me ei lase enam sellest segada ja lubame veel mõned tunnid puhkust. Meie hotellis pole hommikusööki ette nähtud ja me peame ise leidma kohta einestamiseks. Põhjus miks hommikusööki ei serveerita on inimlik ja mitte võõras. Nimelt on hotellitöötajad öösiti kaua üleval. Mängivad kaarte, vaatavad telerit, tõmbavad vesipiipu ja vestleved niisama. See ongi põjuseks miks hommikuti kauem põõnatakse. Söögikohtade tihedust ja lähedust arvestades asub meie öömaja väga heas kohas. Otsustame seekord loobuda euroopalikust hommikusöögist ja proovida hommikueinet kohalike moodi nn. köök-toidutoas. Kahhelkividega pisike ruum, kuhu sisenedes tervitab meid rõõmsameelne kokk, auravad kastrulid, mõned söögilauad, toolid ja loomulikult president ise - kelle pilt seinal ripub. Meie valiku lihtsustamiseks võtab kokk pottidelt kaaned, segab kulbiga ja näitab, mida tal pakkuda on. Nii polegi meil täna tõlki vaja. Valikus ei tulnud kahetseda. Toitev hommikusöök - kausitäis riisi, lihakaste ubadega, salat, leib ja ülimagus tee - kõik kokku 15 krooni.
Edasi läheme linnaga tutvust tegema. Täna plaanime külastada Aleppo tsitadelli, kuid selgub, et see on hoopis teisipäeviti kinni ja sisse meid ei lasta. Ei jäägi muud üle, kui külastada mosheed, tutvuda kohaliku turu (souki) kaubavalikuga ja niisama vanalinnas ringi jalutada. Souki tänavad on kümneid kilomeetreid pikad, kulgevad risti - põiki ja on kaubavaliku järgi tsoonideks jaotatud. Väärismetallid, kangad, riided, jalanõud, vaibad, parfümeeria, käsitöö, maitseained, liha, puu- ja juurviljad, maiustused .... see on väike osa mis siin osta saab. Sekundiks seisma jäädes palutakse sind poekesse sisse ja tekitatakse sinus vastupandamatu ostusoov. Nii lahkume sealt päris mitme ostuga. Vanalinnas teeb fotoaparaat kõik lapsed kohe elevaks, kes käivad kui uni järel ja lunivad pilti. Mõni saadab meid järjekindlalt ja näitab õigeid tänavaotsi kätte. Täiskasvanud on pildistamise võimalusest samavõrra huvitatud, naeratavad, poseerivad ja üks härra sikutab meid varrukast ka oma koduhoovi ülejäänud peret jäädvustama. Suure tiiruga jõuame lõpuks tstadelli juurde tagasi, kus välikohvikusse sisenedes õnnestub järjekordsed ustavad fotojüngrid maha raputada.
Ärid ja poekesed on linna tänavad omavahel ilmselt ära jaotanud. Igal tänaval müüakse ühtliiki tooteid. Vaibad, meesteriided, tehnika, autokummid, õmblusmasinad, kangad – igal tänaval oma kaup. Aga tegelikult, tuleb välja, et osadel poodidel on ka laiem tegutsemishaare. Viimase päeva õhtul üritame meeleheitlikult leida kohta, kus raha vahetada. Jõuame kättenäidatud tänavale, käime selle risti - põiki läbi, vaatame ustest ja aknedest sisse ja kuidagi ei leia seda õiget kohta. Lõpuks tuleb välja, et valuutavahetus asub ühes toidupoes. Ja nii ongi - mahlapakkide ja tomatikonservide vahel asub suur nõukogudeaegne massiivne kirjutuslaud, millel on suured sahtlid laegastega. Loomulikult saab siin vahetada kõiki tuntud valuutasid. Meie suureks üllatuseks ka rootsi ja norra kroone.

Arwad - Ugarit (Ras Shamra) - Aleppo

Vahemeri

Mehed - Tartu pole enam kaugel

Arwad

Ugariti tähestik

Nagu ütleb vanasõna on hommik õhtust targem. Hommikuks on toimunud meie plaanides väikesed muutused. Mitte kaugel linnast asub Süüria ainus saar Arwad. Kui me juba siin oleme, siis oleks patt mitte saarele minna.Retk ssaarele toimub väikestel kalapaatidel ja sõit sinna kestab 20 minutit. Saarele saamiseks tuli ette näidata ka pass. Tulevikus saab passi ettenäitamine juba loomulikuks protseduuriks liikumisel linnade vahel. Arusaamatuks jäi selle vajalikkus, sest saarelt naastes ei kontrollinud meid enam keegi. Ametlikult oleme praeguse hetkeni saarel.Saar on maksimaalselt maju täis ehitatud. Tänavad on väga kitsad. Eksida on võimatu, sest nõutult seisma jäädes juhatatakse sind kohe kohaliku poolt õigele rajale, mis enamasti viib meid saare keskel asuva kindluseni või sadamani. Täpsustamata andmetel elab siin alaliselt 1000 inimest. Saare läänekallast kaunistasid foiniiklaste kaitsevallid Vahemere tormide eest. Samuti ei lasknud nad saarel tekkinud prügi merre tungida. Prahti vedeleb igal pool, kuigi majaseintel ilutsevad kirjad "Sanitation is worshiping" ja "Keep Arwad the jewel of the coast". Kahjuks kohalikele need teated ilmselt ei mõju.Tagasisõit meenutab kaadrit filmist „Mehed ei nuta”, kus pakid on vööris, laevuke puupüsti rahvast täis ja kapteniks noor junga. Istuda võib kõikjale, meie kohad on paadininas otse kapteni vaatevälja ees. Noor kapten ei lase sellest end häirida ja toob laevukese kindlalt mandrile tagasi. Kuna saarelkäik polnud meie algses plaanis ette nähtud pidime järgmisesse kohta jõudmiseks kasutama kiiremat transporti. Taksosõit Latakiasse oli 90 km pikk, kestis alla tunni ja maksis 1000 kohalikku raha ehk 210 eeku. Kuna olime eelnevalt oma eelarvega mõistlikult ümber käinud, siis ei olnud see kulutus meile kurjast. Lattakiast oli meil plaan edasi minna Ugariti (Ras Shamra) linnriigi varemete juurde. Ühe takso pealt sokutati meid jälle osavalt teise peale. Seal istusid kaks kohalikku juba ees. Meie suureks üllatuseks paluti neil lahkuda ja loovutati terve sõiduk meile. Edasi asume õiget kohta otsima. Juht ja tema kompanjon muudkui vaatavad tänavasilte ja kiikavad nõutult meie poole, et kas me oleme ikka õigel teel. Teeviitade ja kohalike abiga jõuame lõpuks õigesse kohta.

Ugarit (Ras Shamra) oli vana-aja linnriik Põhja - Foiniikias (praeguse Süüria aladel). Teada-olevalt kujunes siin välja kiilkirjapõhine alfabeet, mida tõendavad ka arheoloogilised leiud siit. Selle linnriigi õitseaeg oli aastatel 1450 - 1200 e.m.a. Linnas olid olemas templid, paleed ja isegi raamatukogud. Tolle ajastu mõistes tähendas raamat kivitahvlit mille sisse oli raiutud kiri. Praegu laiuvad inna varemed umbes 16 hektari suurusel maa-alal. Turiste on siin jälle väga vähe - ainult mõned kohalikud. Maksimaalselt on säilinud linnamüüride kõrgus 2 m. Kõikjale kuhu silm seletab on näha ainult varemeid.
Plaani järgi peame veel täna õhtuks jõudma rongiga Alepposse. Meil pole õrna aimugi rongi väljumisaegadest. Raudteejaamas olid kõik ajatabelid selles kirjas mida koolis meile ei õpetatud. Numbreid küll oli aga me ei suutnud neid juuresoleva tekstiga vastavusse viia. Jällegi ei jäänud me pikaks ajaks saatuse hooleks. Üks abivalmis kohalik näitas meile kätte õige kassa ja rongi väljumiskoha. Rongini jõudmine oli hullem kui tumma rääkima õpetamine. Kogu kaasasolev pagas otsiti leige põhjalikkusega läbi. Loomulikult tahtis ametnik ka sinu passi näha. Istuda tuleb piletil märgitud kohale kui on oskusi see sealt välja lugeda. Kui aga pole siis küsi kohalikelt abi. Nad aitavad meeleldi. Hiljem selgus veel, et meie kohale oli piletimüüja näpuka tõttu veel teisigi pretendente. Lähtusime põhimõttest - kes ees see mees ja tegime nägu, et ei saa midagi aru. Hiljem lahendas piletikontroll kõik arusaamatused ja mõningase hilinemisega võis sõit alata. Toolid olid mugavad ja suuremad kui vanaema tugitool. Istmeridade vahel on lahedalt ruumi nii jalgadele kui ka pagasi jaoks. Sõit algas hoogsalt, kuid umbes tunniajase liikumise järel jäi rong eitea kus seisma. Seismajäämise põhjust me ei teadnud, aga see kestis umbes 20 min. Kokku oli taolisi seisakuid 3-4 pluss veel peatused. Ühesõnaga oli tegu meie kõige aeglasema liikumisega ühest punktist teise. Kokku võttis see sõit aega 4,5 tundi. Arvestades pileti maksumust ca 16 eeku oli liikumiskiirus ja piletihinhind täiesti tasakaalus. Reisijate hulgas oli inimesi sülelapsest pensionärideni välja. Reisitakse üks ja perekonniti. Tsivilisatsioonist ja igasuguste veidrate ettekirjutustega riigist tulnuna, tundus mulle algul kummaline kohalike ülimalt suur valjuhäälega muusikakuulamise lembus. Kõik kellel oli olemas mobiiltelefon millega sai muusikat kuulata, ei lasknud sellel vidinal niisama taskus lebada. Kohati tundus mulle, et istuks nagu leierkasti sees. Vaguni igast nurgast oli kuulda viisijuppe alates tundmatutest ja hoogsatest araabia keeles kuni lembelauludega läänemaailmast rahvusvahelistes keeltes. Mitte kellelgi - isegi minul või meie ees istuval sülelapsega emal ei tulnud kordagi tahtmist öelda, et jätke juba mu kõrvad jooksevad ei tea mida ja närvid on mul ei tea kus. Taoline ajaviitmisvorm tundus olema siin maal loomulik ja popp, sest see toimus kõikjal. Ainus seletus sellele võis olla teadus-tehniise revolutsiooni jõudmine siiamaile. Veel torkab silma kohalike noormeste äärmiselt kirev ja firmamärki rõhutav riietus. Kõik riided särkidest kuni teksapüksteni on täis läikivaid aplikatsioone ja kirevaid litreid. Kindlasti peab ka suurelt näha olema firmamärk "D&G" Selle sümboli kummardamine paistab igal sammu välja. Loomulikult ei ole need asjad pärit firmapoest ja mitte ka originaalid.

Üks rekord sai veel selle sõiduga püstitatud, sest nii kõrgel maapinnast pole meil veel õnnestunud rongiga sõita. Üks osa raudteest kulges läbi kõrgete mägede. Vaheldusid pikad tunnelid ja väga kõrged raudteesillad. Vaated mägedele olid väga ilusad ja muljetavaldavad.
Aleppo tervitas meid pimedusega. Takso saime raudteejaamast kergelt. Selgus et taksojuht oli oma autosse mõned reisijad (musta kangaga kaetud kogud) leidnud ja jällegi tuli eesistmel istuda kolmekesi. Seekord olin mina see keskmine. Vahepeal kui mõni reisija oli maha läinud otsustas sohver, et sõidab siiski raudteejaama tagasi ja võtab reisi paremaks äratasumiseks vabaks jäänud kohale ühe reisija juurde. Nii tiirutasime mõnda aega kuni lõpuks õnnelikult hotellini saime.
Meie hotell Al Gavaher asub jällegi turismiobjektide strateegilisuse suhtes heal kohal. Ainult et suur ja võimas kellatorn, mis peaaegu meie restorani kohal oli näitas ainult kaks korda ööpäevas õiget aega. Tema näit oli koguaeg 9.55
Meie peatuspaik on ühetärniline budget tüüpi hotell. Seljakotireisijate seas on ka see väga populaarne koht. Inimesi on palju ja erinevatest maadest. Tuba on avar, lisaks vooditele veel üks päevinäinud sohva ja tugitool. Ainuke häda, et vanituppa kuiva jalaga ei saa. Lisaks ei saa me sageli ühele nõule konditsioneeriga, mis lae kohal võimsaid tiire teeb siis kui ise heaks arvab.
Öhtul jõudsime ka linnaga tutvuda. Lisaks oli ka kõht pikast rongisõidust tühjaks läinud. Sedakorda nabisime tänavalt esimese ettejuhtuva inimese, kes oskas meie õnneks inglise keelt üllatavalt hästi. Ta taris meid kohe ühe võileivabaari juurde, ostis meile kohalikud võileivad ja käristas ka coca välja. Ööelu me väga pikalt nautima ei jäänud, kuna tänased päevatoimetused olid võtnud oma osa.

Krak des Chevaliers (Qalaat al Hosn ehk Kuningate kindlus) - Tartus

Meie hotell Beibars kindlusest vaadatuna,

Krak des Chevaliers.

Krak des Chevaliers

Hommik algab kukkede kiremise ja miljonidollari vaatega kindlusele meie toaaknast. Otsustame minna kindlusesse varakult, sest ei taha jääda suurtele turistidehordidele jalgu. Sõnades ja piltides pole piisavalt oskusi anda edasi seda, mis see kindlus tegelikult on. Kogu kompleks asub kõrgel mäe otsas ja on umbes kilomeeter pikk ja pool lai. Kõik on väga hästi säilinud. Teadaolevalt langes kindlus ilma lahinguta. Vanust on tal sama palju nagu Tartu linnal. Öeldakse, et kindlusel on neli korrust, kokku tuleb aga umbes 8-9 korruse jagu võlvialuseid ja käike, kuhu annab turnida. Käigud viivad paljulubavasse pimedusse maa alla, kus ümberringi lendlevad nahkhiired. Mööda treppe saab minna ka üles nautima imelisi vaateid ümbritsevatele küladele ja mägedele. Selge ilma korral on siit näha isegi Liibanon. Ringi sibavad sisalikud ja turistid ning jälle avanevad uued käigud ja trepid, kuhu minna saab. Väga palju on siin kohalikke turiste. Täna on reede ja seoses sellega on siinses kultuuris elavatel inimestel vaba päev. Esimeste kontaktidega jääb mulje, et süürlane on palju avatum ja julgem kui tema naaber Liibanonist. Jällegi tehakse juttu ja uuritakse kust pärit oleme. Julgemad avaldavad isegi soovi koos pilti teha.
Teel tagasi kohtasime nelja külalast, kes kohe suurest edevusest end pildistamiseks teeserva üles sättisid nagu orelivuled ja siis lahkelt meile naeratasid. Otsustasime neid premeerida kaasavõetud „Kalevi” shokolaadimedalitega, mispeale lapsed kohe rõõmukilgetega tuppa jooksid. Seda mis nüüd juhtus võib kirjeldada muinasjutust, kus kurjal lohel, kellel pea maha raiuti kohe kaks pead asemele tuli. Sama juhtus ka meie sõpradega, kui majast jooksis suure kisa saatel välja juba kaheksa last. Kuna meil rohkem noosi jagada polnud, andsime ruttu jalgadele valu, jättes laste vanemad olukorda lahendama.Kella ühe paiku on kohal meie tellitud takso millega me suuna Tartuse poole võtame. Tartus on turismi suhtes väheväärtuslik koht. Kuna selle linna nimi meis väikest äratundmist tekitab, siis otsustame ikkagi sealt läbi minna ja linnaga tutvust teha. Tegemist on tähtsa sadama- ja tööstuslinnaga. Siin on olemas vanalinn ja nõndanimetatud kellatorn. Kuuldes sõna kellatorn tuleb silme ette gigantsemat laadi torn mida suur ajanäitaja ehib. Kohalik kellatorn on aga pisike ja meenutas rohkem oma olemuselt laternaposti. Täna on ka Margusel sünnipäev. Otsustasime seda tähistada pidulikuma õhtusöögiga kohalikus restoranis. Valitud restoran osutus meie jaoks liigagi peeneks. Tellitud roog mitte ei tuua, vaid veeretatakse pisikese käruga kohale ja serveeritakse ilusti ette. Siin kordus sama lugu nagu Tripoli restoranis, kus keegi midagi meie soovidest aru ei saanud. Õnneks aitas meid välja üks kohalik ärimees, kes restorani ja siin pakutavat hästi teadis. Tema soovitusel tellime endale kala.
Kuna meil kohalikest kaladest suurt aimu pole, siis juhatatakse meid leti juurde kus need elukad reas lebavad. Valiku teeme samuti visuaalselt ja selleks saab kala nimega barrakuuda. Peene nimega kalast osati valmistada väga maitsev õhtusöök. Isegi luud eemaldati kalast otse meie silme all. Peale jõime Liibanonist pärit „Almaza „ õlut, kuna Süüria enda õlu eriti hea polnud.
Meie hotelli „Shahin” akendest avaneb ilus vaade Vahemerele. Hotelli registreerimisel tuleb täita ka ankeet nagu nõutakse seda igal pool. Nimi elukoht ja muud andmed tuleb kõik kirja saada. Administraator vaatab andmed üle ja teeb siis imestunud näo. Miskit nagu oleks valesti!!! Ta viitab reale sünnikoht ja püüab meile selgeks teha , et sinna tuleks kirjutada oma sünnilinn mitte hotelli asukoha linn. Tänu kaasavõetud pildiraamatule õnnestubki talle lõpuks selgeks teha, et teie linnal ka Eestis nimekaim on.....
Mehe näos ei varja mitte miski tema suurt üllatust.

Tripoli - Krak des Chevaliers

Hommikusöök Tripolis

Tripoli hotell EL Koura

Tule õeke kallis....

Tripoli.


Meie hotell EL Koura asub vanalinnas. Väike, vaikne ja hubane. Hommikune shokiäratus on kuskil kella viie paiku kui kõrvalolevast minaretist kostub muessini kilav palvehüüd. Järgmine kutse palvele kostub päikesetõusu ajal, peale mida lubame endale veel tunnikese puhkust. Kokkulepitud ajaks on meie eilne sõber Ali kohal ja viib meid koos ühe itaalia vanapaariga linna. Teeme tutvust Tripoli vanalinnaga. Siin on rohkem araabiamaadele omast sagimist ja ehedaid araabia inimesi. Kuuliaukudega maju kohtab ka enam, kui Beirutis. Keerutame mööda kitsaid tänavaid, kus asub linna kõige elavam koht – turg. (souk) Siit saab osta praktiliselt kõike, alates hiina päritolu mängupüssidest kuni kohalike puuviljade, seebi ja vesipiipudeni. Iga nurga taga üllatab jällegi miski ja Ali sokutab meid igale poole sisse, kuhu oma peaga poleks osanudki minna. Näiteks kuskil kingakarpide vahel avaneb käik mööda treppi üles vanasse seebitehasesse, kus väike pereettevõte siiamaani seepi toodab. Edasi mosheed, kirikud, vahele ka mõni mahajäetud türgi saun, kuhu tuleb ämblikuvõrkude vahelt sisse tungida. Kohalikud on väga sõbralikud ja lahked. "Welcome" ja "Hello" kuuleb tihedamini kui autode signaalitamist. Inimesed astuvad isegi ligi et seda imet (valge turist) oma näpuga puutuda. Turiste on siin väga vähe, sest paljudele on jäänud arusaam, et Tripoli ja kogu Liibanon on ohtlik koht reisimiseks. Meie oma kogemuse põhjal võime väita, et asjad on hoopis teisiti...... Pärast poolepäevast reisi mööda vanalinna tõuseme linna keskele üles mäkke, kus asub tsitadell. Tsitadell on vanaaegse linna sees asuv kindlusetüüpi ehitis. Ehitatud enamasti kõrgemale kohale. Endalegi mitte enam nii suureks üllatuseks oleme siingi ainsad uudistajad. Peale meie pesitsevad siin veel mõned püssimehed koos oma raskerelvastusega. Siit kõrgelt on väga hea linna olukorral silma peal hoida ja vastavalt kujunenud situatsioonile ka tegutseda. Tsitadell ise on suur ja üsnagi hästi säilinud. Mitmed korrused, ruumid, käigud, trepid ja üha uued ja uued augud, kuhu annab tungida.Lõunat otsustame süüa ühes restoranis, kus pakutakse kohalikke roogi. Pakutavast valikust ei saa me kahjuks mitte midagi aru, sest kõik toidu nimetused menüüs on meile tundmatud (tõlgitud otse araabia keelest inglise keelde). Meie kiuste on ka majast lahkunud ainukene töötaja, kes rahvusvahelist keelt valdab. Meie kelner muutub juba rahutuks ja kätegai seletades püüab end arusaadavaks teha: "Näete, siin on roogade nimed inglise keeles, siin on hinnad ja siin on roogade nimed ka araabia keeles kirjas. Mida te siis soovite?" Püüame talle selgeks teha mis toitudega võiks tegu olla ja mida nad sisaldavad.
Lõpuks tormab kelner kööki ja tuleb tagasi mõned lihavardad peos, demonstreerides meile mida tal pakkuda on. See demonstratsioon edu ei too ja otsustame kasutada katseeksitusmeetodit. Võtsin menüü enda ette valisin kõige kenama kirjastiiliga roa nimetuse ja lasin selle endale serveerida. Lõppkokkuvõteks oli see tundmatu toit millele ma isegi nime anda ei oska väga hea ja tervisele ka midagi halba ei teinud. Kuna olime siin rohkem aega kulutanud, kui algul plaanisime pidime kiirustama, et enne pimedat Süüria poole liikuma hakata.Mugavuse ja kiiruse huvides otsustame minna taksoga. Siitsaadik muutus meie arusaam taksosõidust kardinaalselt. Peale meie kahe mahutatakse veel päevinäinud Mercedesesse juurde kolm reisijat. Koos juhiga saab siis kokku kuus. Et asi tasakaalus oleks, siis saab kolm inimest ette ja kolm taha. Eesistuval keskmisel mehel ei saa see sõit kerge olema. Juhil on ilmselgelt kiire ja kihutame väga hea tempoga piiri poole.Umbes tunni aja pärast oleme Liibanoni - Süüria piiril. Üritame täita oma pabereid mis lubaks meil maalt lahkuda. Meie taksojuht, aga ei malda seda ära oodata, rebib poole kirjutamise pealt blanketid ja passid ning viib need ametnikule, kes ülejäänud osa ise ära täidab. Edasi mõned täpsustavad küsimused ja adjoo. Siis järgnes 1,5 km eikellegimaad kuni jõuame Süüria piirini. Siin on asi karmim. Meie juht ei malda jälle dokumentide täitmist ära oodata ja kordub sama protseduur mis enne. Ametnikud on aga põhjalikumad, küsivad ja uurivad, kes me oleme ja kuhu läheme. Vastus - Qalaat al Hosn neid ei rahulda, uurivad edasi, et kuhu me veel läheme ja kus peatume. Loeme siis oma pikema reisiplaani talle ette, mis suurema rahulolu näole toob. Makstes nõutud summa viisade eest, saame riiki lubavad templid passi ja „Welcome to Syria” Edasi ispekteeritakse meie kottide sisu ka. Uuritakse ja küsitakse jälle, meie plaanide kohta. Saades aimu, et tuleme riiki heade kavatsustega ja meie kotist ka miskit kahtlast ei leita, siis lubatakse meil minna ja reis võib jätkuda. Kokku kulub piiride ületamise peale umbes tunnike. Süüria tervitab meid juba ööpimedusega.Sõit jätkub meile mööda tundmatuid teid ja oluliselt suurema kiirusega. Mõne teeviida järgi saame kinnitust, et oleme ikka õigel teel. Mõne aja pärast peetakse auto keset pilkast pimedust kinni ja juht annab märku, et oleme kohal. Minutiga on meid kaubeldud juba järgmise takso peale, kes meid hotellini peab toimetama. Vana mikrobuss kuhu meid sokutati kogub peagi tuure ja hakkab end vaevu-vaevu mäest üles vedama. Mingil hetkel viipab juht käega paremale pimedusse ja annab mõista, et kindlus on meie kõrval.Meie hotell Beibars asub otse kindluse vastas. Pimedas ei saa kahjuks seda vaadet nautida ja kõik lootused on homse peal. Vahepeal on kogu sellest sõidust kõht tühjaks läinud ja otsustame võtta väikese eine. Hotellitöötajalt saame teada, et lähim söögikoht asub kilomeetri kaugusel. Asutame ennast minekule, kui meid ukselt tagasi kutsutakse. Selgub, et meie reisi järgmine Ali läheb ka just sinna ja on nõus meid autoga kohale viima. Kui retorani jõuame selgub, et köök enam ei tööta ja peaksime teise koha otsima. Uksel satub Ali kokku restorani omanikuga, kes juhtumisi tema sõber on.
Edasi läheb kõik nagu filmis. Köögist leidub meile kõigile komele midagi hamba alla saada. Meie riigist teadis Ali niipalju, et meil käib sõda ja et meie naaber on Venemaa.Söömise lõppedes arvet nähes muutub meie Ali kuidagi rahutuks ja seletab restoraniomanikule midagi omas keeles. Kohe esitatakse meile uus arve, millel on juba lõpust üks number ära kustutatud. Jälle jõuame arusaamisele, et üllatused ja külalislahkus pole meid siingi riigis üksi jätnud.

Edasi põhja suunas Jeita - Byblos - Tripoli

Byblos (Jbeil)

Byblos (Jbeil)

Täna on plaanis jõuda meie reisi kõige kardetavasse sihtkohta – Tripoli. Mõned kuud tagasi oli seal toimunud pommiplahvatus mis hävitas terve bussi ja surmas 14 inimest. Beirutist saime teistelt ränduritelt teda, et karta ei tasu ja võib julgelt minna. See lisas julgust meie plaanile, mille kordaminekus me sugugi kindlad polnud. Teel Tripoli on plaan külastada Jeita koopaid ja Byblose (Jbeili) linna varemeid ja tsitadelli.

Jeitasse läheme liinbussiga. Busijaam on meie õnneks hotelli kõrval. Kui me kohale jõuame on buss parasjagu ees ja valmis kohe liikuma. Laseme ennast õiges teeotsas maha poetada ja juba on meil vastas taksojuhid, kes lahkelt su oma ekipaazhi peale kutsuvad, et vajalikku kohta toimetada. Üldiselt on nii, et kuskil pole võimalik ilma hooleks jääda. Taksod, bussid või juhuslikud autod lihtsalt nopivad su esimesel võimalusel üles. Võtame takso lepime hinnas kokku ja alustame teekonda mägedesse. Ilma transpordita oleks olnud väga raske seljakotiga mäest üles rühkida. Tee koobastesse läheb rannikult ülesmäge sisemaa poole, mis on pika ja järsu tõusuga. Koopad on väga ilusad, suured saalid on täis stalagmiite ja stalagtiite. Kohati tekib tunne nagu oleks mõne eluka kõhus. Ainult ringilendlevad nahkhiired ja Indiaani Joe „Tom Sawyeri” filmist on veel puudu. Koobastel on 2 suurt saali, alumine ja ülemine. Alumine saal on vahvam, kuna seal toimub kogu liikumine paadiga maa-alust jõge mööda. Pildistamine on siin kahjuks keelatud. Päris palju kohtame ka kohalikke, kes seda imet kaema on tulnud.Koobastest laseme end tagasi tuua sama teeotsa peale, kus bussist maha astusime. Otsemaid on kohal pisike mikrobuss, mis meid edasi Jbeili viib. Inimeste rohkuse tõttu polnud kohati võimalik isegi bussiust kinni panna. Ega polnud vaja ka, sest väljas oli küllaltki kuum ja mõnus tuuletõmme mõjus värskendavalt. Sellistes oludes liikusime 20 km ja mitte aeglaselt. Jällegi poetatakse meid suure kiirtee ääres maha, et omal jõul varemeteni jõuda. Kuna tornid juba tee äärest paistavad ei pea me paljuks sellle teekonna jala ette võtta. Mõne aja pärast pakutakse meile küüti millest me sihtkoha lähedusele viidates ära ütleme. Jbeilis käime läbi koustusliku programmi - Byblose varemed ja tsitadelli, viimane ongi kogu kompleksist ainsama püsti jäänud. Eelneb muidugi ka suur vanade majade rajoon, mis on muudetud Anne turu taoliseks kauplemiskohaks, kui kauba valikut silmas pidada ja seedrimännid välja arvata.Et edasi Tripoli saada tuleb taas maanteele tulla. Küsime veel igaks juhuks kohalikelt tudengitelt juhatust Tripoli saamiseks, kes ka seal samas bussi ootavad. 10 min ootamist ja oleme nende abiga õige bussi peal. Jbeilist on Tripoli 40 km sõita. Meie sõit toimub triiki täis bussis, kus enamus reisijaid magavad ja kassiir-reisisaatja kõlgub lahtisest uksest sisse-välja. Kui meid abistanud tudengist sõber lahkub, jõuab ta veel hüüda, et on meie eest ka maksnud. Imestus teeb tummaks. Tripoli jõudes tuleb kassiir-reisisaatja meiega rahaasju õiendama ja siis selgub, et liiga vähe sai makstud. Teised reisijad kukuvad kohe seletama, et poiss ju maksis meie eest samuti, aga reisisaatja ei jäta jonni ja lõpuks on keegi veel otsustavalt nõus meie edasise reisi kinni maksma. Meid loomulikult sellesse vestlusesse ei segatagi. Ainult teised reisijad patsutavad lahkelt õlale ja ütlevad "Welcome to Lebanon". Kui hakkame bussist maha astuma, teatab reisisaatja, et peaksime ikka reisi eest maksma ka. Me küll räägime, et juba 2 inimest on meie reisi kinni maksnud, aga leitakse et ikka on natuke puudu. Ütleme, et meil pole dollareid, me oleme Eestist ja meil dollareid seal polegi. Peale väikese lisatasu maksmist lubatakse meid lõpuks välja. Me ei jõua veel kõigest sellest toibuda, rääkimata kottide selgasaamisest, kui meiega tuleb juttu tegema üks kirevas särgis vanahärra. Ta töötab kohalikus turismiinfos giidina ja on väga rõõmus, turistide kui harva nähtuse üle. Kui me küsime teed oma hotellini, võtab ta meid hoopis näppu ja toob ise kohale. Kokkuvõtteks tõdeme jällegi, et üllatuste ja lahkuse kodumaa on vist siin.....

Õhtuks on veel niipalju energiat, et jõuame teha jalutuskäigu linnas. Pealegi nõuab kõht ka oma.

Algul on kuidagi kummaline tunne nagu kõik jälgiksid sind. Beirutis olles ei pööratud valgele turistile erit suurt tähelepanu, kuid siin oleme nagu staarid. Olgugi, et linn on suur, ei suuda me selle rahvamassi sees märkamatuks jääda. Julgemad uudistavad, hüüavad vahetpidamata "Hello", "Welcome". Nähes meie seljakoti külge kinnitatud sini-must-valgeid trikoloore päritakse väga palju meie kodumaa kohta. Siiamaani pole kohanud kedagi kes teaks kus Eesti asub. Kohale hakkab jõudma ka teadmine, et turist on siin väga suur haruldus.

Beirut - kontrastid

Meie hotellituba

Sõjaveteran

Beirut - uus ja vana

Meie esimene peatuspaik nimega „Talal New Hotel” asub sadama lähedal. See lihtsa ja askeetliku sisustusega võõrastemaja on väga populaarne seljakotireisijate seas. Hotellitoas asuvat konditsioneeri polegi meil vaja, sest jahedam õhk puhus sisse seintes olevatest kuuliaukudest. Hotellitubasid on 4 ja enamasti elatakse tubades 3 – 4kesi. Järgmisel päeval saame endale privaatsema elamise, milles on ainult kaks kohta ja on olemas isegi dushinurk. Hotelli vastuvõtt asub hoone esimesel ja hotellitoad kolmandal korrusel. Vahepeale jääb ühe firma kontor. Samuti on olemas köök, kus saab süüa valmistada või teed keeta. Tasuta saab kasutada internetti ja hotellialal on ka WIFI levi. Omanik on väga abivalmis. Huvitav on tema register, mille järgi ta arvet peab oma hotellis toimuva üle. See on ruuduline kaustik millesse on suvaliselt üles märgitud arvepidamine. Kõik tähtsad või teostatud teated värvib ta markeriga roosaks.
Beirut on väga kontrastiderikas linn. Kõik vaheldub kiiresti. Ehitised, inimesed tempo.... Uued ja vanad ehitised on läbisegi. Palju on jälgi sõjategevusest, mida see linn tunda on saanud. Olgu see siis 70ndate kodusõda, iisraeli – liibanoni sõda mõned aastad tagasi või maikuus toimunud tulevahetus valitsuse ja Hezbollahi vägede vahel. Kõrvuti seisavad kõrghooned mis on märgistatud kuuliaukudega ja mida alles ehitatakse. Tänavatel on harjumatult palju näha liivakottide taha varjunud läikivate püssitorudega sõdureid ja kummalise kujuga soomukeid. Lisaks on kvartalid, kuhu püssimehed minna ei luba, pildistamisest rääkimata. Päris kesklinnas vaatab sõjaväelane igaks juhuks ka meie koti sisu üle. Siin-seal on kosta ka paugutamist. Selle müra peale kargab rannas üles üks nappides shortsides päikesekummardajast kohalik ja uurib meie käest, milles asi võiks olla. Laiutame käsi ja läheme oma teed. Majade kohal kõrguvad reklaamplakatid poolpaljaste modellidega, millest kõnnivad mööda silmini sissemähitud kohalikud naised. Üldiselt on olud vabad, palju on katmata juukseid ja põlvi, inimesed tunnevad ennast vabalt ja näevad paljuski euroopalikud välja. Asjata pole Beirutil rahvakeeles nime „Vahemere Pariis”. Kõige nooblimas linnaosas Hamras asuvad uhked kohvikud ja butiigid, mis euroopa omadelegi silmad ette annavad.Orienteerumise linnas teeb raskeks tänavanimede esitlusviis. Peatänavatel on nimesildid olemas aga väiksemate tänavate siltidel on märgitud ainult linnosa ja mingi number. Meie kaardil muidugi numbreid pole, on nimed aga enamus tänavid on ka kaardil nimeta jäänud.
Kuna eile algas Beirutis rahvusvaheline filmifestival, siis lülitasime oma kavva ka kinokülastuse. Tegemist on emanasti araabiamaade kinokunsti toodanguga ja autoritega. Meie valikuks saab Iraanis tehtud dokumentaalfilm, mis räägib soovahetuse võimalikkusest ja selle tagajärgedest Iraanis. Enne seanssi esineb ka filmi autor ja räägib oma teose loomisest ja raskustest sel teel.
Kino asukohast on meil teada kaudne aadress ja linnaosa kus see asub. Õhtul kinosaali otsides komistame sellele täiesti juhuslikult otsa. Meie hotellitöötaja osutab käega oletatava kino asukoha suunas ja arvab, et umbes seal peaks see olema. Keerutame mööda tänavaid ja järsku olemegi täiesti juhuslikult kohal. Muidu on kohalikud väga abivalmid teed juhatama. Kui jääd hetkekski nõutult tänavanurgal seisma, et oma asukohast ja sihtkohast aimu saada tuleb kohe keegi ligi uurimaks sinu soovide kohta. Üks mees peab isegi tipptunni ajal keset liiklust auto kinni endal tuututav saba taga ja seletab häälekalt kuhu me minema peaksime.

Estonia - what is it????

Reisi alustasime äsja laienduskuuri läbielanud Tallinna Lennujaamast, mis on endiselt tilluke, kuid palju mõnusam ja kaasaegsem kui enne. Meie ooteaega lühendas paar lõbusat seika, mida me enne oma silmaga näinud polnud. Ühtäkki ilmus kuskilt välja suuremat tõugu koer. Tal oli seljas vest millel seisis kiri „TOLL”. Koer nuuskis ootesaalis istmeridade vahel niisama ringi ja see jättis mulje, et ta teeb oma rutiinset tööd. Ühel hetkel, kui neljajalgne riigiteenistuja oli jõudnud ühe istuva daami juurde näitas loom oma olekuga, et on midagi kahtlast avastanud. Ma pole küll enne näinud kuidas narkokoerad reageerivad keelatud ainete peale ja seepärast ei tundunud ka koera reageerimine kummalisena. Ta hakkas niutsuma, liputas sõbralikult saba ja oli väga rõõmus. Esialgu jäi mulje, et loomake on avastatud narkoainetest ennast juba pilve tõmmanud. Koer rebis daami koti enda valdusesse ja hakkas rohkem ekstaasi sattudes seda korralikult tuuseldama. Tema tegevust saatsid heledad nuiksed ja äratundmisrõõm. Kogu etendus kulmineerus leiuga mida ta lõpuks oma lõugade vahel hoidis. Kaugelt vaadates oli tegu mingi leluga mille koer pidi oma teenistusülesande eeskujulikuks täitmiseks üles leidma.
Järgnisel hetkel ilmus aga ootesaali teine neljajalgne. Kahekesi suundusid nad terminali kuhu oli saabunud KLM-i lennuk Amsterdamist. Teadagi miks oli just sellelt lennult saabunute puhul kõrgendatud tähelepanu....
Prahasse jõudsime ettenähtud ajal ja meil jäi ka aega vanalinnaga tutvumiseks. Lend Prahast Beirutisse algas kolmveerandtunnise hilinemisega. Minu suureks üllatuseks oli meie õhulaev puupüsti inimesi täis. Välimuse järgi ja inimeste reisidokumente nähes olid enamus neist eurooplased. Tekkis kohe küsimus mida nad sinna tegema lähevad? Kas tõesti puhkama!!!
Peale kolmetunnist lendu maandusime õnnelikult öises Beirutis. Kohalik aeg nätas uue päeva kolmandat tundi. Tolliformaalsused läksid suhteliselt kergelt, kuid väga aeganõudvalt. Kui järjekord oli meieni jõudnud ärkas tolliametnik oma rutiinist otsekui halvast unest. Nähes Eesti passi ei vaadanud ta üldse minu poolegi, vaid hüüdis abitult oma kolleegi ja tahtis teada misasi see ESTONIA on. Paarimees vaatas lakke ja suunas siis heakskiitva noogutuse oma kolleegi suunas tagasi. Natuke maad eemal oli teine kontrollpunkt, kus tolliametnik sama abitult oma kolleegide poole pöördus nagu esimene, kelle juurest me tulime. See aga andis mõista, et Liibanon on meie jaoks valla. Nii saimegi luba riiki siseneda ilma et keegi huvi oleks tundnud meie plaanide ja identiteedi kohta.
Lennujaamahoonest väljudes tabas meid kohe taksojuhtide parv, kes pakkusid sõitu linna. Pärast mõningast kauplemist hakkas üks juht meile oma autot kätte juhatama kui juba teine tuli uniselt hüüdes "Ok, follow me", mispeale esimene juht ta minema hurjutas. Edasi pakiti meid autosse, mille juht sattus olema suhteliselt vana ja omasõnutsi elanud Beirutis juba 35 aastat. Lõpuks muidugi tuli välja et ta isegi linna ei tunne. Hotell, kuhu meil vaja minna oli asus muidu Beiruti peatänaval. Ometi oli seda meie sohvril raske leida. Keerutasime mööda linna ja lõpuks oli mees nii nõutu, et küsis juhatust siitpoolt ja sealtpoolt tänavat. Kõik seletasid lahkelt midagi ja meie muudkui sõitsime, aga kohale ikka ei jõudnud. Pakkusime talle võimalust, et hotelli saab ka helistada. Mobiiltelefoni härra taksojuht muidugi kasutada ei osanud või ei tahtnud osata. Isegi klahviluku avamine ja numbrivalimine tuli tema eest ära teha. Hiljem järele mõeldes võis see lollimängimine olla trikk, et mitte endale arvet tekitada. Lõpuks saime telefoni teel ühenduse ja hotellist juhatati taksojuhile kuhu tulla. Taksojuht vajub veelgi enam näost ära ja teatab, et see hotell asub üldse linnast väljas ja meil tuleb juurde maksta. Või no mitte päris väljas, aga väga-väga äärelinnas. Unesegasele inimesele võib ju igasugu pakkumisi teha peaasi, et kiirelt voodisse saaks. Tegime talle selgeks, et hind oli algul kokku lepitud ja pealegi oli ta meie hotelli aadressist enne teadlik. Keerutame sihitult mööda varahommikusi linnatänavaid ringi kusjuures mõnest kohast juba teist korda ise aimates olukorda, et taksojuht ei saa üldse aru kuhu tuleb sõita. Korraga märkan ma ühe hoone seinalt tuttavat nime ja karjatan STOPP!!! Kähku antakse mainale tagurpidikäik ja veeremegi oma lihtsa ja tagasihoidliku hotelli ette. Kell oli juba viiendal hommikutunnil kui lõpuks magama saime.