Nädal pärast reisi.

Ütlemine - Võõrsil on hea aga kodus veel parem ei pea üldse paika. Selline tunne on, et keha on siin, aga mõistus ja mõtted rändavad ikka veel seal kaugel maal ringi. Isegi unenägudes ei anna läbielatud seiklused asu. Sügisel reisimisel on omad head ja vead. Plusspoolele võib panna Eestimaa lühikese suve pikendamine. Negatiivselt mõjub reisilt tagasitulek. Sind otsekui visatakse keset suurt halli ja kästakse edasi elada. Mis ma nutan? Millest meil siin puudus on? Tundub, et soojuse ja päikese hulgalt on maailm ikka väga ebaõiglaselt jaotatud. Isegi sellest natukesest, mis meil siin suvekuudel ette on nähtud ei saa pooltki kätte. Sellega jälle on omakorda seotud inimeste kurb ja väsinud olek. Mille üle siin hallis ikka rõõmustada. Lõpuks kõige elementaarsem - vitamiinid. Oleme oma elukvaliteedi ja - normide lati küll kõrgele upitanud, aga mis sellest kasu. Isegi kohalik kaubandus ei suuda pakkuda seda mida võiks värskeks ja naturaalseks nimetada. Alustades puu - ja juurviljadest, mis on ilmatu aega kuskil ladudes seisnud ja oma värskust kaotanud või mahlapakkidega milles on kõike muud kui ilusad kirevad pakid seda lubavad. Hetkel tekitabki meelehärmi see, et ei suuda oma koduse eluga jälle sinapeale saaada. Tavaliselt on see ikka vastupidi, et kõik võõras tundub harjumatu ja kummaline.
Läbielatud emotsioonid tuhmuvad, kaasatoodud teepakid ja pähklikotid tühjenevad kuid võitlus reaalsuses jätkub.......

Hinnainfo

Liibanoni hinnad

Kui oma reisi alustasime oli kurss 1LBP - 0,007EEK

Liibanoni viisa - tasuta
riigist lahkumine tasuta
vesi 1,5l - 1250 LBP
värsked guaavid - 2950 LBP/kg
värsked banaanid, tomat, viinamarjad - 1000LBP/kg
värske kurk - 1500LBP/kg
pääse Jeita koobastesse 18150LBP
pääse Byblosesse - 6000LBP
pääse Baalbecki varemete juurde - 12000LBP
pääse Saida kindlusesse - 4000LBP
sigaretid kohalikud 1pk. - 1000LBP
sigaretid Marlboro - 2000LBP
halvaa 450g - 2999 - 4350 LBP
pudel kohalikku veini 0,75l - 12000LBP
internet 1 tund - 2000LBP

Kohviku- ja restoranihinnad Beirutis

võileib (Hamburgeri suurune) - 6500LBP

värske sidrunimahl jääga - 7500LBP

värske salat - 5000LBP

praad (grillliha, riis)- 18500LBP

värske mangomahl - 6000LBP

värske mahlakokteil - 7500LBP

tuunikalasalat - 7000LBP

Latte kohvi - 7000LBP

juustu croissant - 2000LBP

Süüria hinnad

Kui oma reisi alustasime oli kurss 1SYP - 0,21EEK

viisa 12USD,
transiitviisa 3 päeva 8USD
maaltlahkumise tasu 500SYP
bensiin 95 - 40 SYP (1 liiter)
diisel - 25 SYP (1 liiter)
värskelt pressitud granaatõunamahl - 50 SYP (250 ml)
trahv punase fooritulega sõidu eest - 8000 SYP
vesi 1,5l - 25 SYP
internet 1 tund - 60 SYP
õhtusöök (supp, praad, värske mahl, värske salat) 425 SYP
söetabletid (10tk) - 60 SYP
bussipilet 45 - 60 SYP
võileib (meenutab pannkoogi sisse keeratud liha, värskete köögiviljade segu) - 60 SYP
muuseumi mosheede sissepääsud 50 - 150 SYP
rongipilet Latakia - Aleppo - 75SYP
õhtusöök 2 le(küpsetatud Barrakuuda, värske salat, kartulid, 2 kohalikku õlut, 1,5l vett) - 1250SYP
taksosõit 90km - 1000SYP

Jordaania hinnad

Kui oma reisi alustasime oli kurss 1JOD - 15.10EEK

viisa 10 JOD
riigist lahkumise tasu 5 JOD
bussipilet Aqaba - Amman -8 JOD
takso Ammanis 2-5 JOD
sissepääs Petrasse 1 päev - 21 JOD
muuseumi sissepääs - 1 JOD
tasuline rand Surnumere ääres - 12 JOD
bensiin 95 - 0,71 JOD 1L.
diisel - 0,65 JOD 1L.
värske apelsinimahl 250ml - 1,5 JOD
õhtusöök 2le (kana, riis, värske salat, jogurt, vesi) - 3,75 JOD
lõuna restoranides (buffet) - 10 JOD
roosiõie teesegu 50g - 0,75 JOD (meil maksab 3000EEK/1kg)
surnumere mudaseep 1 - 2.50 JOD
hambapasta Crest (2x125ml) - 2.50 JOD
hambapasta (125ml)- 1.20 JOD
vesi (0,3L) - 0.15 JOD
vesi (1,5L) - 0,25 JOD
guaavimahl 1L - 0,75 JOD
viigimarjad - 1,55 JOD/kg
internet 1 tund - 1-2 JOD

Lõppsõna (Praha Lennujaamast)

Selle kolme nädala jooksul külastasime kolme erinevat riiki. Raske on teha edetabelt, milline neist parim oli. Küllap on seda ka mõttetu teha, sest iga inimene näeb ja elab seda kõike kogetut läbi enda.
Liibanonist jäi kõige rohkem meelde kohalike inimeste ülim sõbralikkus, rõõmsameelsus ja abivalmidus. Kohati oli tunda nende õnnetut olekut turistide vähesuse tõttu. Süürias kohtasime samuti igal pool inimeste soovi võõrast aidata. Kohalikud tundusid rohkem pealetükkivamatena kui nende naabrid Liibanonist. Jordaania seevastu on tänu kuulsatele sihtkohtadele siin riigis kaotamas oma ilu ja võlu. Kommerts, suurenev turistide arv ja sellega kaasnev tungib ägedalt peale. Väga palju on muutunud selle 2 aastaga mil ma seda kohta viimati külastasin.
Tänan kõiki, kes meie seiklustele kodus kaasa elasid. Suur tänu veel Erkile näpunäidete, soovitusteja abi eest. Tänud kogu eestlaste grupile Jordaanias, kes tõid tükikese Eestimaast meile kohale.
Väga suur kummardus minu reisikaaslasele Margusele, tänu kellele õnnestus see reis rohkem kui 100% ja kes aitas seda tükikest maailma avastada ja kõike seda ka siia kirja panna.

Minu reisipilte saab vaadata siit albumist - http://www.marces.myphotoalbum.com/


Imre

Praha lennujaamas 21. oktoobril 2008

Saida - Beirut

Saida

Hommikul on kogu Bekaa piirkonnas elu seisma jäänud, sest puudub elekter. Hommikusöögi saamisega on meil ka raskusi. Lootusetult käime mööda tänavaid ja otsime kohta einestamiseks. Ühel tänavanurgal näeb meie nõutut olemist üks kohalik ja tahab teada milles asi. Seletame talle oma söögimurest ja peagi palub ta meid oma kohvikusse, kus saab einet valmistada ka gaasipliidil. Must tee värskete piparmündilehtdega ja kõrvale Mankoushé. See on värskelt küpsetatud kohalik leib, mis on kaetud valge Akawi sulajuustuga ja on väga maitsev. Seda toitu nimetatakse ka Liibanoni pizzaks. Hommikusööki nautides ja inimeste sagimist jälgides peatub aeg ja kaob reaalsustaju. Suurim soov oleks jääda siia, kus on alati päike, soojus, abivalmidus ja rõõmsad inimesed. Reaalsusesse maha potsatades ja kõhud täis, alustame oma teekonda Beirutisse. Sõiduaeg saab olema küllaltki pikk, sest ületada tuleb ka mäestik. Tee kulgeb üles-alla mööda mäekülgi. Umbes poolel teel peatatakse meie buss ja kontrollitakse kõikide reisijate dokumente. Veendunud, et meiega on kõik korras, lubatakse teekonda jätkata. Harjumatult palju on reisijate seas sõjaväelasi. Beirutisse jõuame 2 tunniga. Saame aru, et olukord linnas on ärevam, kui me siit 3 nädalat tagasi lahkusime. Kõikjal linnatänavatel on näha püssimehi ja sõjatehnikat. Mõned piirkonnad on tähistatud ja sinna minek on keelatud. Viime oma pambud samasse hotelli, kus me oma esimesed ööd veetsime ja hoolimata ärevast olukorrast, läheme veel lõunapool asuvasse Saidasse (Sidoni). See linnake jääb Beirutist 45 km lõunasse Vahemere rannikule. Linna vaatamisväärsusteks on taastatud vanalinn ja merekindlus. Ka siin tunneme end väga turvaliselt, kuna laigulistes riietes püssimehi liigub kõikjal. Kindlus on väike ja ilmetu ning see asub sadama kõrval meres. Saida vanalinn seevastu mõjub kui muinasjutt. Kogu vanalinnaosa meenutab Tripolis nähtut, kuid on palju värskem. Kitsad tänavad, mida mööda kulgeb souk, sekka ajaloolisi hooneid, kohalike majapidamisi, väljakuid, kirikuid, mosheesid ja saunu. Souk on jälle jagatud müüdava kauba järgi tsoonideks. Käsitöö ja suveniiride poodides käib müük ja tootmine samades ruumides. Osa vanalinnast on läbi elanud uuenduskuuri, nii et kõik on hoopis klantsim, kui me seda mujal näinud oleme. Samuti on majadele pandud uued uksed ja aknad. Kohe on näha, et investeeritud on sellesse ettvõtmisse palju. Tundub, et kohalikud pole siin turiste ammu näinud. Tervitavad, teevad juttu ja oleme samasugused staarid nagu varem Tripolis ja Aleppos. Imre on seekord kohalike arvates Ricky Martin. Õhtupoole jõuame veel veidi Beirutis ringi vaadata. Ka kohalik televisioon tuleb linnas ligi ja pärib, mis me siin teeme. Uuritakse mis meile Liibanonis meeldis ja mida me siit koju kaasa viime. Peagi ongi käes kurb lahkumine juba armsaks saanud paikadest. Viimased tunnid kuluvad hotellis pagasi kohendamisele, riiete vahetamisele, arvete klaarimisele ja lahkumisaeg ongi käes. Kohalik transport viib meid hotellist lennujaama. Sõit lennujaama kujuneb peaaegu samasuguseks läbielamiseks nagu saabuminegi. Juht näitab öisetel linnatänavatel Scumacherlikke sõiduvõtteid ja jääb tunne, et ta sõidab neil esimest korda ja mis veel hullem on esimest korda autoroolis. Korduvalt eksime ära, enne kui õiged teeotsad jälle üles leiame ja siis sõidame jälle valesti, kuni lõpuks läbi ime lennujaama jõuame. Lennujaama territooriumile sõidame ka muidugi valest otsast. Kõik ikka täie raha eest. Meie passid saavad jälle templi võrra rikkamaks ja tagasilend kodu poole algab järjekordselt tunniajase hilinemisega. Oma ehituselt ja maandumis(õhkutõusmis) raja asukoha tõttu on Beiruti lennujaam üks omapärasemaid mida näinud olen. Lennurada on ehitatud maismaalt merre nii, et maandumine algab juba merelt ja õhkutõusmine jälle vastuoksa merre. Jaamahoone on ka eriline, sest kui oleme harjunud, et enne on check-in ja siis turvakontroll, siis Beirutis on see vastupidine. Meid ehmatas ära kui lennujaama suurde saali sisenedes oli meie ees ainult turvavärav ja kaks ametnikku. Kohe tekkis küsimus, kas me siit minema ka saame ........

Beirut - lennurada on see valge riba paremal meres.

tagasi Liibanoni - Baalbek (Heliopolis)

Täna lahume Süüriast, et naasta Liibanoni, kust me oma reisi alustasime. Jätame hüvasti hotelliga, mis minu arvates oli kõige mõnusam ja sõbralikum koht meie reisi jooksul. Hotelliomanikule, kes kollektsioneerib riikide lippe loovutan ka oma trikoloori. Paar sooja sõna külalisteraamatusse ja aeg käes lahkumiseks. Taksod Liibanoni suunas väljuvad Damaskuses samuti Karaj Somariest, nii et kõigepealt laseme end oma juba raskeks muutunud kompsudega sinna toimetada. Meie esimeseks sihtkohaks Liibanonis on Baalbek. Meie sihtkoht on natukene ebatavaline, sest tavaliselt sõidetakse siit Beirutisse. Kui jaamas juhid kaupa tulevad tegema, on nad lõpuks nõus ka Baalbekki sõitma, kuna meid on kaks ja nii on veidi lihtsam taksotäit reisiseltskonda kokku saada. Peale veerandtunnist ootamist on aga juhil passimisest villand ning teeme kauba, et maksame veidi rohkem ja sõidame hoopis kohe minema. Oleme nõus, sest ka meie ei taha palju aega ootamise peale kaotada. Juht parseldab meid teise mugavama takso peale ja saab selle taksojuhi käest mingi vaheraha. Nüüd oleme juba suuremas, 10-kohalises sõidukis. Kohe leiame kaasreisijateks kaks kohalikku juurde ja sõit algab. Teepeal selgub nende jutust, et nad tahavad Beirutisse minna. Huviga jääme ootama, mis edasi saab, kuna Beirut ja Baalbek jäävad Damaskusest sõites hoopis erinevasse suunda. Juht küsib meilt bensiini jaoks ettemaksuks raha, kuid asjaolude selgumiseni ja kohalesaamiseni ei loovuta me talle pennigi. Pettunud olekuga roolib sohver edasi piiri poole. Enne piirini jõudmist nopitakse teeservast üles terve famiil - mamma, papa ja tosinkond võsukest, kes oma saja kompsuga nüüd suurema osa sõidukist oma valdusesse haaravad. Meie sõit nendega jääb üürikeseks, sest see kestab Süüria piiripunktist Liibanoni omasse. Süüria piiril läheb kergelt. Ostame seekord kõrvalasuvast snäkiputkast riigist väljumise kaardi, templid passi ja head aega Süüria. Liibanoni piiril Masnaas läheb veidi kauem aega, sest on päevane aeg ja inimesi on palju liikvel. Erilist huvi meie vastu küll ei tunta. Maksame piiriületustasu, saame uue margi ja templid passi ja „Welcome to Lebanon” . Pagasi sisu vastu ei tunne keegi huvi. Nüüd hakkame huviga kaarti jälgima ja vaatama kuhu suunas juht meid viib, sest kohalikud, kes meiega Damaskusest kaasas on, soovivad minna Beiruti suunas. Varsti jõuame Chtaurasse. Siit linnast läheb üks tee Beirutisse ja teine tee Baalbekki. Taksojuht sokutab meid nüüd teise masina peale. Juhid teevad oma vahel mingi diili, millest me jälle aru ei saa ja meiega jääb kokkulepe, et sõidu eest maksame uuele juhile. Sõit jätkub mikrobussiga, mis regulaarselt seda liini peaks sõitma. Ka selle bussi juht tahab meil raha juba enne bensiini ostmise ettekäändel kätte saada, kuid meie jääme järjekordselt endale kindlaks, et maksame siis, kui kohale jõuame. Baalbekis oleme juba poole tunni pärast. Baalbek asub Liibanoni ja Anti-Liibanoni mäeahelike vahel olevas Bekaa orus ja siia on Hesbollah' rühmitus oma pesa pununud. Linn tervitab meid sõjaväe kontrollpunkti ja lugematute Hezbollahi rühmituse rohelippudega. Elama asume kohe esimesse hotelli, mida me bussist väjudes näeme. Hotell asub otse vanade templivaremete ees. Sisse saada on küll veidi keeruline, sest uks on lukus ja hotelli kõrval asub lihunikupood, mis on hulga nülitud loomarampe vaatamiseks ukse ette üles riputanud ja need on kohale meelitanud terve sülemitäie herilasi. Rümpade ja herilaste vahelt tormab, aga kohe välja hotelliomanik, kes on väga üllatunud külalisi nähes. Selgub, et oleme terves hotellis ainsad külastajad. Ei oskagi arvata, kas loomakered, herilased või poliitiline olukord on linnast turiste eemale hoidnud. Hiljem näeme, kuidas hotellitöötajad ootvad meeleheitlikult turiste, et nad nende juures peatuks. Hinnad on väga odavad, aga sellest pole kasu. Keeruline olukord Liibanonis ja eriti Bekaas on kõik turistid eemale peletanud. Tullakse tutvutakse vaatamisväärsustega ja minnakse kohe, sest olukord siin on ebastabiilne.

Hetkel on hotell ühekorruseline, kuid on näha, et tulevikus võiks siia korruseid juurde tulla. Maja keskel asub siseõu, kus asuvad ka tubade sissepääsud. Tube on igasuguseid suuri ja väikseid, mööblita ja ilma. See osa ruumist, kus peaks olema sein ja välisuks on üleni trellitatud. Terveks seinaks on trellid, millesse on tehtud uksesuurune lukustatav ava. Koristajat pole siin ammu käinud, sest kultuurikiht mis siin on segab kohati ka hingamist.
Kui asjad tuppa toimetatud, läheme aega viitmata varemeid vaatama. Templivaremed pärinevad 1. sjandist, kui siin valitses Rooma riigikord. Väidetavalt maailma kõige kaunim Rooma-aegne tempel – Bacchuse tempel – on väga hästi säilinud. Maailma kõige suuremast Rooma-aegsest templist – Jupiteri templist – on püsti vaid kuus sammast, aga needki suudavad oma 23 m. kõrguste ja 2,5m. läbimõõduga hiiglastena muljet avaldada. Varemed on suuremad, kui me eales nähtud fotode põhjal ette oskasime arvata. Sammaste ja ehitusplokkide läbimõõdud lõid tummaks meid oma gigantsusega. Ettekujutusvõimest jääb napiks, et silme ette manada, millised jõud on need kunagi siia kohale asetanud. Praegune tehnika vist küll sellega hakkama ei saaks – vähemalt see, mis Liibanonis näha on. Igatahes on üks ümberläinud sammas viltu jäetudki ja sellele on tsemendist kiil alla valatud, et ta ikka Pisa torni moodi püsti püsiks. Paljud detailidki on hoopis paremini säilinud kui mujal, kus me juba käinud oleme. Kui templid ja varemed vaadatud, läheme ka maailma suurimat ehitusplokki Hajar El- Gouble vaatama. See asub varemetest mitte väga kaugel, linna tervitussildikese juures. Kummalisel kombel kohalikud sellest eriti midagi ei teagi, kuigi küsisime seda objekti araabiapäraselt. Ploki suurus on 21m x 4,9m x4,2m ja kaalub see mürakas 1200 tonni. Pärast jõuame teha ka tiiru linna peal. Inimesed on väga sõbralikud, tervitavad ja julgemad teevad isegi juttu. Näitavad taevas lendavaid Iisraeli lennukeid ja soovitavad täna õhtul eriti ettevaatlik olla.

tagasi Damaskusesse

Hommik kõrbes oli meeletult ilus. Seda jagus nii kõrvadele kui silmadele.
Hetkel oli tunne, et nii vaikset kohta pole vist kuskil maa peal, kuni mägede vahelt kostus hüüe : Tere hommikust. Olime öö kõrbes õnnelikult üle elanud, kui välja arvata külmanäpistatud varbad. Peale hommiksuööki toodi meid Jeepidega Rumi külla tagasi, kust meie retk eelmisel hommikul oli alanud. Edasi liikusine koos eestlastega Aqabasse, kus meie teed ka lahku läksid. Siia me pikalt pidama ei saanud jääda, sest plaan oli õhtuks Damaskusesse jõuda. Kokku läbisime 13 tunniga üle 600 kilomeetri. Aqabast edasi Ammani sõitsime suure liinibussiga. Kuna sõit oli pikk otsustasime ka Ammanis lõunatada. Endalegi teadmata kujunes see söömaaeg meile väga informatiivseks. Meiega samas söögisaalis istusid mees ja üleni kaetud näoga naine. Seda paari nähes tekkis kohe küsimus kuidas naine nägu paljastamata süüa saab. Lahendus sellele mõistatusele oli ootamatu ja lihtne. Kuskilt tagantruumist toodi nende laua ette sirm. Samasugune mille taga ka riietatakse. See seati niimoodi ümber laua, et naine jääks võõraste pilkude eest varjatuks. Nüüd võis ainult ette kujutada mismoodi söömistoiming käis. Alati kui kelner tuli andis ta endast märku, siis ootas natukene kuni naine oma näo katnud oli ja sai loa sirmi taha minna.
Ammanist Damaskusesse oli mõistlik aja kokkuhoiu mõttes minna taksoga. See ots kujunes kogu tänase päeva kõige aeganõudvamaks osaks. Kui taksojuhiga kaup koos, jäime kaht lisareisijat ootama, et sõit odavam tuleks. See võttis aega ligi 2 tundi. Pooleteise tunni pärast saimegi oma seltskonda ühe kõhuka härra. Ühte inimest oli vaja veel oodata. Pidevalt jooksid taksojuhid mööda tänavat ja pakkusid valju häälega küüti Damaskusesse. Peagi selgus, et härral oli minekuga kiire ja ta tuli lagedale kõikvõimalike veidrate ettepanekutega, et siit ruttu minema saaks. Kui ainult meie oleksime vaba koha eest piisavalt juurde maksnud, siis saaks ka kohe minema. Põhjus, et ainult meie maksaksime oli üsna jabur. Kuna ta leidis, et istub ees siis meie peaksime oma mugavuse st. tagaistmel laiutamise ise kinni maksma. Omalt poolt tõi ta veel tobeda näite, et teil läheb seal väga kitsaks kui keegi temataoline paks satuks meie seltskonda. Kuna meil ajas enam midgi kaotada polnud ja tema loogika ka lonkas, siis otsustasime tema keevalist olekut veel tõsta ja mängida mehikese närvidel. Vanahärra muutus juba pahuraks ja tuli uue diiliga lagedale, et ta maksab ka aga väga väikese osa vabast kohast. Meile loogika järgi oleks pidanud vaba koha maksumuse kolmega jagama, aga temani see ei jõudnud. Ikka polnud me nõus ja see mehike viitas meie rahulikku olekut ja mittenõustumist sellele, et me ei saa inglise keelest aru ja me ei saa üldse midagi aru. „Mis sa lolliga ikka teed” jõudsime mõelda kui sai tõsiasjaks ütlemine: Kus häda kõige suurem seal abi kiire tulema või mida iganes. Ühesõnaga saabus meie neljas reisija, kes oma mõõtmetelt sugugi paks polnud. Kuna nüüd oli seltskond koos, läks taksojuht veel kõigevägevamalt õnnistust saama, et teekond õnnelik oleks. Lühikese palve järel algaski meie sõit. Eesistuv härra muudkui seletas kõrgendatud toonil midagi taksojuhiga ja meil jäi üle vaid oletada, et ka meie tema jutus tegelased olime. Tunni ajaga jõudsime piirile. Seal meie vastu eriti huvi ei tuntud. Tolliametnik laskis meil endil lahkumiseks ettenähtud margi passi kleepida, tembeldas need ära ja läinud me olimegi. Süüria toll üllatas meid veelgi rohkem, just oma tuimuse ja ükskõiksusega. Tolliformaalused läksid kergelt, ainult et ametnikud olid jällegi segaduses Eesti kui sellise nähtuse suhtes. Suurest huvist isegi küsiti: "Small country? One city?" Tõdesime jah, et riik on küll väike, aga inimesi jagub meil rohkem kui ühte linna. Kui viisalõiv makstud ja vajalikud templid passis, sõitsime edasi kontrollpunkti. Autojuht avas pagasiruumi,tollitöötaja kiikas korra sisse ja andis luba riiki sisenemiseks. Kokku läks seekord piiriületuse peale ligikaudu kolmveerand tundi, mis on senine rekord. Juba pooleteise tunni pärast jõudsime Damaskusesse, et sama hotelli nöörredelit pidi ennast jälle tuttavasse tuppa vinnata.

Wadi Rum

Tänane teekond viib meid koos kaasmaalastega Wadi Rumi kõrbe. Kui mõtleme sõnale kõrb,tuleb silme ette palju kollast liiva ja taevani ulatuvad liivaluited, nagu Sahara. Siinne körb näeb välja hoopis teistsugusem. Puna-kollaiivane tasandik on täis pikitud kõrgeid graniidist ja liivakivist kaljumoodustusi. Tegemist on jäänustega „pärismägedest”, sest aastatuandete jooksul on need kivideks ja liivaks pudenenud. Kõrgema mäetipu Jebel Rum körguseks on mõõdetud 1754 meetrit üle merepinna. Kõrbeliiv nende ümber on harjumatult punane, kuid leidub ka kollast liiva. Siin-seal mõned rohututid, kuivanud puud ja kõikjal suur kuumus. Huvitavamad objektid, kuhu ringsöit meid viis, oli Lawrence'i allikas, kaljujoonistega kanjon, suured luited, looduslikud kivisillad, vana templi jäänused (Lawrence'i maja) ja päeva lõpuks päikeseloojang mägede vahel. Ringi sõitsime 6-kohaliste dzhiipidega, mille juhtideks kohalikud beduiinid. Meie sattusime esimesse autosse, mis lõpuks osutus õigeks valikuks. Autojuhiks oli beduunipealik Attayaki isa. Lisaks jõudsime igale poole alati esimesena kohale ega pidanud autodest üleskeerutatud tolmu sees sõitma. Peale päikeseloojangut jõudsime oma laagriplatsile, kus saime osa beduiinide musitseerimis- ja lauluoskusest ning nautida nende valmistatud maitsvat õhtusööki. Pärast einet jätkus pillimäng, tants ja laul juba suurema hooga edasi. Kuid kõrbekuumus ja reisiväsimus oli osa eestlastest juba murdnud ning vaikselt hakati kobima koti või mati peale magama. Kohalikud aga musitseerisid edasi ja mõni sõõm kesvamärjukest päästis neist igaühest välja tõsise peolooma, nagu dzhinni pudelist.
Lõpuks, kui täiskuu mägede tagant paistma hakkas oli valgust niipalju, et kohalikud valgusallikad võis ära kustutada . Hoolimata kohalike hoiatustest shaakalite, liivamadude ja skorpionite eest, otsustasid julgemad öö veeta lageda taeva all luidete või kaljude peal magades. Uinumist segas algul harjumatult ere kuuvalgus, mis kogu kõrbe särama pani. Pärast kuu tõusu oli tunne, nagu oleks päev uuesti alanud. Öö oli täis tundmatute kõrbeloomade huiked ja krabistamist, aga lõpuks võttis väsimus siiski oma.